Karakatihooaja kaadritagune elu

Tänavune talv on olnud võrratult ilus, külm ja muinasjutu moodi valge! Meil siin Sibulateel Peipsi ääres on sellest ainult hea meel, sest ootame igal aastal miinuskraade pikisilmi. Kohalike elu on ikka Peipsi järvega tihedalt seotud ja nii on soovinud külamehed järvejääle ja igal vähegi püsti seisval mehel on hoovis kas karakatitsa või tõukekelk, buraan või motokoer… midagigi, et järvele liikuda.

Siit tuleb üks ülevaade Mesi tare karakatihooaja telgitagustest, mida nüüd tagasivaatavalt oli hea juba väikse muigega kirja panna. Keset hooaega see kõik pererahvale nalja küll ei pakkunud 🙂

Peaaegu 10 nädalat ühtejutti ja igapäevaselt saime Peipsi jää peal käia karakatitsatega. Enne koroonapiirangute kehtestamist jagus tegemisi karakatisafarite ning kalameeste jäätakso vahel aegasid jagades.

Juhtus ka nii, et perenaisest sai esimene Peipsi naiskarakatijuht ning üheskoos peremehega igasuguste jääolude juures järvel sõidetud. Mõnel hommikul oli ilm nii selge, et Venemaa horisondil paistis. Teistel hommikutel aga ei näinud 3m ette ka, et leida peremehe ees sõitva karakatijälgi. Oli raskeid olusid suures lumelobjas, oli vihmasadudega jää peal lainetavas Peipsis sõitmist, oli imeilusat uisujääd ja oli poolde säärde lund, mis üha juurdegi tuiskas! Jääpragusid ja lahvandusi oli ka, mis perenaisel roolis südamelööke vahele jätsid, kui silme ees sõitva peremehe auto all lahtised jääpangad loksusid. Teine ärev hetk oli ööga kalda äärde tekkinud kaks parralleelset lahvandust, kus paisunud jää surus teise jää-ääre peale end ning kalda äärde pargitud karakatitsad koos suurte kelkudega tuli saada järve poole. Oleks perenaine näinud lahvanduste välimust teiselt poolt vaadatuna või oleks aimanud, mida ülesõitmine nendest kohtadest tegelikult tähendab, oleks ilmselt jalg tõrkunud rooli taga gaasi andmast. Aga õnnelikult ja kalameeste abiga, kes karakati küljest lahti rebinud kelku tagasi aitasid panna, sai ka perenaine lahvandustest üle! Uhh!

Aga need polnud sugugi ainsad meeldejäävad hetked karakatihooajal!

Tehnika ise andis kordi ja kordi põhjust sügavalt ohata ja kuuvalgel kesköö romantikat keset Peipsi järve teha!

“Hakka nüüd liikuma…”

Kuna karakatitsad on ikkagi ilma tehase garantiita isemeisterdatud masinad, siis koormust saades ikka siit ja sealt midagi järele annab. Peremehe karakatil murdus rehv alt ära juba nii mitu korda, et lugemine läks sassi ja mõni püsikalamees ristis, muie suul, masina ümber kolmerattaliseks. Mõlemad meie karakatitsad võisid mõnel kiiremal nädalavahetusel sõita kuni 100 km päevas, mis on nende masinate jaoks korralik koormus (koos kelkude, kalameeste, varustuse ja püütud kaladega), niiet mõlemal masinal viskas välja plokikaane(tihendi) vimka. Murdunud poolteljed, jäätunud kütus paagis, murdunud kelgu osad – need on vaid mõned märksõnad pikas tehnikamurede rivis!

Olles vaadanud mitmeid aastaid telerist 4×4 meeste reisisaateid, ei imesta ma tänavuse kevade saabudes enam, miks neis reisisaadetes on vähe reisi- ja vaatamisväärsuste kaadreid ja rohkelt autoremonti 🙂 Sest mis liigub, see kulub.

Karakati rehvidega sai härra tegeleda 8-9 korda, kui mitte rohkem. Sest lugemine läks tõepoolest täitsa sassi juba. Kõige pingelisem oli sel hooajal vabariigi aastapäeva nädal, mil nädala jooksul oli rehvierroreid lausa 3 korral.

Nii siis oligi, et tihtilugu peale tihedat pingelist tööpäeva, kui kalamehed oli kaldale ära toodud, jätkus härra päev pimedas veel karakatiremonti tehes. Tihtilugu perenaine abis midagi hoidmas, toomas, viimas, mutreid keeramas vmt.

Võib julgelt öelda, et sama palju tunde, kui peremees veetis roolis, veetis ta ka karakati all ja peal. On puhas rõõm, et Mesi tare peremees meil kuldsete käte ja lahtise peaga on!

Ja et hooaeg ikka i-le täpi saaks, murdus nädal enne hooaja lõppu alt ära ühe kelgu jalas. Pidime kelgu varakult suvepuhkusele saatma, sest jalase remondiks sel kiirel ajal aega ei olnud. Õnneks teine kelk oli korras. Eelviimasel päeval kalamehi järvelt koju tuues ei olnud lumeolude tõttu märgata lahvandust jääl ja peremees sõitis halvast kohast läbi. Sõit raputas kelku ja mehi selle peal nii, et mehed hüplemise pealt murdsid ära teisel, veel töökorras olnud kelgul istumisepingil olnud lauad. Jälle poolpimedas õhtune kiirremont:

Ja siis sai hooaeg õnnelikult lõpetatud!

Kui igal kevadel ütleb peremees hommikul kodust välja astudes, et täna on viimane päev karakatisõitu, et homsest enam ei lähe, siis igal kevadel on sama päeva õhtul peremees karakatitsaga kalda ääres (mis esimesena pehmeks läheb) läbi jää järve sisse vajunud.

Sel aastal me hoidusime kasutamast “viimane päev” väljendit, sest motosportlased teadsid rääkida, see pidi õnnetust tooma. Sel aastal sai härra masina üle pragude ilusti õnnelikult koju toodud! Aga kaldalt seda vaadata, kuidas suure hooga üle pragude üritas lennata, oli ikkagi hirmus! No see perenaise süda ikka muretseb ja valutab peremehe pärast!

Nüüd teeme ära hooldused ja remondid, ehitame varumasina, sest elu õpetab, ning siis asume kevadtoimetuste juurde! Loodetavasti tahab nüüd jää ka kiirelt Peipsi pealt ära minna, et saaksime paadihooaja avada ja võrgud sisse heita. Fännid juba ootavad voblat!

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.