Sibulatee taskusõnastik

SIBULATEE JA KULTUURID:

Sibulatee. Sibulatee on ühelt poolt imeline ja mitmekesiselt rikkalik siiruviiruline piirkond Tartumaal Peipsi järve ääres, mis on kujunenud 9 tegutsemisaasta jooksul ka atraktiivseks turismisihtkohaks ja teiselt poolt sama piirkonna ettevõtjatest moodustunud võrgustik. Sibulatee hüüdlause on üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri.

Juhan Liiv. Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus. Juhan (Johannes) oli pere poegadest noorim ning lapsepõlvest peale nõrga tervisega. Murdepunktiks Juhan Liivi elus ja loomingus sai jutustus “Vari”, mille ta kirjutas loomepalangu ajel kaheksa päevaga 1892. aasta sügisel. Jutustus pääses trükki aga alles 1894. 1893. a algupoolel valmisid ka jutustused “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” Vaimse ülepinge tõttu ilmnesid Liivil vaimuhaiguse tundemärgid ning 1894. a kevadel viibis ta mitu kuud Tartu närvikliinikus ravil. Peale seda kolis ta juba parandamatu vaimuhaigena vend Joosepi juurde Oja tallu Alatskivil, kus veetis  aastaid üldsuse poolt unustatuna. 20. sajandi algul ilmus Juhan Liiv taas üldsuse ette, liikudes laiemalt ringi ning avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Haigena ning ühiskonna silmis heidikuna kirjutas ta üksnes sisemisest loomusunnist. Liivi luulet iseloomustabki lihtsus, siirus, vahetus ja tundesügavus ning samas erakordne üldistusjõud. Juhan Liiv oli elu lõpuni rahutu hingega, rännates viletsas riietuses jalgsi pikki vahemaid ilmast hoolimata. Oma viimastel eluaastatel rändas ta ühest paigast teise, elas sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Ta suri tiisikusse 1. detsembril 1913.

Kodavere kultuur. Ajaloolise Kodavere kihelkonna piirid ulatusid Emajõest lõunas kuni Omedu jõeni põhjas, jäädes nii praeguse Tartu- kui Jõgevamaa aladele. Inimese poolt on need paigad asustatud ligi üheksa tuhat aastat. Muinasasulad on olnud Kalevipoja sängis, Linnamäel, Alasoos, Kodaveres, Laheperas, Naelaveres, Peatskivis, Pusil, Riidmal, Savastveres, Torilas jm. Muinasajal paiknes siin Soopoolitse kihelkond, mille keskuseks oli arvatavasti Alatskivi linnamäel paiknenud linnus. Kodavere kirikukihelkond moodustati pärast sakslaste vallutusi 13. sajandi alguses. Kodavere murrak on osa nn idamurdest, millel on hulgaliselt mõjutusi vadja keelest. Õnneks pole kõdavere kiil sugugi veel minevikku vajunud – viimastel aastatel on  kodumurde säilitamise üle südant valutavad inimesed kogunud kodukandi pajatusi, andnud välja trükiseid, koostanud murdesõnastikke. Ehk õnnestub keel päästa ja järelpõlvedele edasi kanda?

Baltisaksa mõisakultuur. Endist baltisaksa kultuuri esindab väärikas Alatskivi loss, mille südames asuvad vanad maakivi hooned leiavad endale järjest rakendust. Kuid enim väärib esiletõstmist suursugune Alatskivi loss, kus läbi erinevate ekspositsioonide näeb nii mõisahärraste kui –teenijate elu; kus on Eduard Tubina muuseum ja käsitöökojad.

Vanausulised. Need on Vene vana õigeusu järgijate järeltulijad. Vana õigeusk ja vanausk on Vene õigeusutraditsiooni usuvoolud, mis olid aastail 1650-1660 vastu patriarh Nikoni algatatud kirikureformile, mis nägi ette usuliste toimingute ühtlustamist Kreeka emakiriku omadega ja kombetalituste erinevuste eemaldamist. Vanausuliste suhtumine oli üks: päästa oma hing ja kaitsta tõelist usku vägivaldsete muutuste eest. Mõnedel andmetel lahkus tollal Venemaalt 10% elanikest. Osa neist jõudis ka siiapoole Peipsi kallastele.

PEIPSI TOIT:

Keedusuhkur. Keedusuhkrut võib nimetada Peipsi kullaks. Peipsimaal juuakse teed niiviisi, et pistetakse tükike karamellikarva keedetud suhkrut põske ning võetakse lonks teed peale. Niiviisi saab ühe suhkrutükiga päris pikalt teed juua. Millal hakati keedusuhkrut valmistama, pole täpselt teada, küll aga seostatakse seda kohaliku uskumusega, et piimaga läbi keedetud suhkur on kasulikum kui tavaline valge. Mujal tuntakse piima või koore ja võiga keedetud suhkrut lehmakommi või kooreiirise nime all maiusena, kuid Peipsimaal kuulub see üksnes teejoomise juurde. Iga pere keedab suhkrut omal moel.

Mesi tare toidusuveniirid - Peipsi keedusuhkur
Foto: Herling Jürimäe

Ivantšai. Tsaar Peeter I juurutatud teejoomiskultuuri peeti küll algul ebasobivaks, kuid hiljem ei takistanud see rituaali ülevõtmist. Peipsimaal juuakse palju erinevaid ürditeesid ja tuntakse retsepte teesegude valmistamiseks erinevate tõbede vastu. Üheks hästi hoitud saladuseks on põdrakanepitee – ivantšai. Oma värvi tõttu asendab see tavalist musta teed, olles märksa tervislikum. Teepuru valmistamiseks põdrakanepilehed fermenteeritakse ning kuivatatakse, mis tagab nende säilivuse koguni 3-5 aastat.

Peipsi sibul. See kuulus Peipsi sibul, mis võtab silmist vee, kuid püsib ideaalselt noa all ning kestab uue saagini. Vene sibulakaubandusest Tartus on teateid keskajast, Peipsiveerest käidi Tartu laatadel sibulat müümas juba 19. sajandi alguses. Peipsi sibula kohta arvatakse, et see toodi vanausuliste poolt nende asualadelt kaasa ning kasvatati siin edasi. Sordiaretaja Valve Jaagus tegeles väga põhjalikult omal aja Peipsi sibula uurimisega ja tõi välja, et külade viisi on sibulatel oma eripära. Kui Mikitamäe ja Piirissaare sibulad on lapikumad, siis põhja pool on need ümaramad, samuti erineb piirkonniti kuivsoomuste värvus. Valve ja tema isa Julius Aamisepa uurimistöö päädis Peipsiäärse sibula baasilt aretatud sordiga “Jõgeva 3”, mis kannab edasi kohaliku sordi parimaid omadusi.

Sigur. Lihava juurikaga mitmeaastane rohttaim, mis oli pikka aega üks Peipsiääre peamisi kultuurtaimi. Eriti populaarne oli sigurijuurtest valmistatud jook, mis meenutas maitselt kohvi. Praegusel ajal saab sigurijooki mekkida Kolkjas Peipsimaa Külastuskeskuses, kus asub ka põnev Sigurimuuseum.

Vobla. Ühes on kõik ühel meelel: särg pole suurem asi kala. Kuid kui ta ära soolata ja kuivatada, saab särjest vobla, mida mehed nosivad mõnuga õlle kõrvale. Vobla on tänapäeval Peipsi ääres väga levinud traditsioon kevadise särjepüügi järel kala soolata ja kuivatada hoovis räästa all. Voblaread moodustavad justkui kaunid Peipsi noodiread. Kunagi Nõukogude ajal muutus vinnutatud vobla väga populaarseks suupisteks õlle kõrvale. Vobla nimetus vinnutatud kala tähenduses levis ka Eestisse, kusjuures vobladeks hakati nimetama mitmeid erinevaid kuivatatud kalaliike.

Peipsi noodiread. Kevadine Peipsi pakub palju silmailu, kui hoovides räästade all särjed pikki rivisid moodustavad, omamoodi sümfoonia!
Foto: Herling Jürimäe

Kulitš ja pasha. Kulitš on Vene köögis populaarne lihavõttesai, mida süüakse pasha kõrvale. Tegemist on rikkaliku pärmitainast kõrge saiaga, mida peale nädalaid kestnud paastu nauditi ja mille valmistamisel millegagi kokku ei hoitud. Pasha kui traditsiooniline ülestõusmispühade toit tähistas omal ajal paastuaja lõppu. Vanasti tehti pasha hästi rammus. Nüüd, mil eelnev paastumine väga levinud ei ole, võib pasha veidi vähem rasvase teha, kuid kindlasti ei ole see praegugi mingi dieettoit. Klassikalist pashat valmistatakse erilises, nikerdatud kaunistustega puust pashavormis. Traditsioonilise pashavormi külgedel olevad ja pasha pinnale üle kanduvad kirikuslaavikeelsed algustähed “XB” tähendavad “Hristos voskrese!” (‘Kristus on üles tõusnud!).

Tedremarana nastoika. Kuigi alkohol oli ja on vanausulistel keelatud, on meiekandist teada tedremarana nastoika – kalganovka. Napsi valmistatakse tedremarana juurest ja seda tarvitati ravimina, näiteks kui kõht oli ära venitatud. Tänapäeval pakutakse seda mõnel pool ka tee kõrvale.

Malosolnõi. Paremini kui Peipsi ääres, ei tehta värske- ega ületalve hapukurki mitte kusagil Maarjamaal. Värske hapukurgi muudab eriliseks tõsiasi, et selle valmimist mõjutavad palju erinevaid tegured. Näiteks, kurgi suurus ja sort, vee kvaliteet, välistemperatuur ning valmistaja iseloom. Samuti, pole malosolnõi puhul, jõudnud maitsed täielikult ühtlustuda, mistõttu on iga kurgi söömine nagu väikestviisi loterii.

Suitsukala. Kust veel otsida parimaid kalatooteid, kui mitte Euroopa suuruselt neljanda järve äärest? Kalapüük ja Peipsi järv on kohalikele meestele elatist pakkunud juba aastasadu ja veel tänagi leidub põliseid kalureid, kes igapäevaselt järvel käivad. Suitsukala on au sees nii kohalike kui ka turistide seas.

Peipsi suitsukala
Foto: Ahto Sooaru

ELULAAD:

Karakatitsa. Heal lapsel mitu nime – karakat, kummijuku. Talvel, kui jää katab Peipsit, sõidavad siinkandis ilmasuurte ratastega iseehitatud autod: karakatitsad. Karakatitsa on selline kahe- või enamarattaline sõiduriist, millega saab Peipsi jääl sõita ja paremaid kalastamispaiku otsida. Masinad on kõik eranditult kalurite endi poolt ehitatud. Keegi ei oska öelda, millal esimene imeliikur valmis sai. Algselt kaherattaline ja ees suusaga masinad on ajapikku võimaluste arenedes muutunud neljarattalisteks. Juba 12 aastat on nende masinate auks toimunud ka Kallaste karakatitsa paraad ning väljanäitus, kuhu koguneb igal aastal mitukümmend masinat.

Hansen Kristin Photography_Mesi tare karakat
Foto: Kristin Hansen

Samovar. Samovar on tavapärane seadeldis tee valmistamiseks vajaliku vee keetmiseks. Traditsiooniliselt köetakse samovari puusöe või käbidega. Tänapäeval on olemas ka elektrilised samovarid.

Sibulatee puhvetite päev Mesi tare hoovil. Samovarid
Foto: Evelyn Luik

Vene ahi. Vene köögi alustalaks on suur vene ahi. Milles toidud hauduvad kaua ühtlasel jahtuval temperatuuril, andes Vene köögi toitudele neile omapärase maitse. Vene ahjusid iseloomustavad lezankad, kuhu peale sooja saab istuda. Osadel ahjudel võib lezanka osa olla väiksem ja kitsam, siis on sobilik koht näiteks sibulate kuivatamiseks. Märkimisväärne nüanss vene ahju juures on ka lõõr samovarile tõmbe tekitamiseks.

Pavel Varunini vene lubok. Vene ahi
Vene ahi. Illustraator Pavel Varunin

Vene lubok. Lubok, mis jõudis vanausuliste keskkonda 18.sajandil, käsitleb lühitekstide ja kirevate piltide abil tavainimese muresid ja rõõme ning tuletab meelde kõige olulisema – usukindluse ja vagaduse. Lubok, nagu iga gravüür, eeldas suurt tiraaži ja oli väga levinud kristlikus keskkonnas.

 

Ikoonid. Ikoonimaalimise traditsioon sai alguse Bütsantsist peale ristiusu vastuvõtmist aastal 988 vürst Vladimiri ajal. 15.sajandil saavutas vene ikoonimaalimine oma õitsengu, olles esmalt vabanenud õpipoisi sõltuvusest ning muutunud iseseisvamaks ja venepärasemaks. Vanavene kultuuri ja koos sellega ka ikoonimaalimise unustusehõlma vajumise ja hävinemise põhjustas mitte võõramaalaste vallutus vaid Vene riikluse suurim tõus Peeter I ajal. Peeter I reformide käigus heideti kõrvale vanavene kultuuripärand. Peale Peeter I reforme arenes vene maalikunst, kaasa arvatud kirikukunst uute Lääne-Euroopa põhimõtete alusel. Vähehaaval vajus unustusse kogu endine maalikunst ja Peeter I eelne muistne aeg. Vanausulised astusid jõuliselt uuenduste vastu, jäädes kindlaks vene ja bütsantsi ikooni traditsioonidele. Ülempreester Avvakumi propageeris oma poleemilistes kirjutistes ikoonimaalimise teemal „uut“ katoliiklikku lähenemist ja kritiseeris teravalt „elulähedust“ kaasaegsete ikoonimaalijate töödes. Suurtes vanausuliste keskustes tekkisid iseseisvad ikoonimaalimise koolkonnad. Nagu igasuguse kunsti puhul olid ka vanausuliste ikoonimaalimises oma parimad meistrid või täpsemalt öeldes ikoonimaalitöökojad, kuna ikoon valmis sageli kollektiivse töö tulemusena. Parimad ikoonimaalitöökojad järgisid rangelt iidset kaanonit, andsid uuesti välja või kopeerisid strogonovi ikoonimaalitöökodade ikoonide ülejoonistusi ning säilitasid iidsed ikoonimaalimise tehnika põhimõtted. Eestis oli 19.-20.sajandi vahetusel olemas oma ikoonimaalitöökoda. Varnja palvela on Eesti vanausuliste palvelatest kauneima ja uhkeima ikonostaasiga.

Krjuki. Vanausulised on unikaalse vanavene muusikalise pärandi – vana noodikirja järgi laulmise säilitajad ja jätkajad. Vana noodikirja järgi laulmine on kirikulaulu liik, mille aluseks on kompositsiooni ühehäälne esitamine. Vana noodikirja järgi laulmine on vanim vene kirikulaulu liik, mis pärineb XI sajandist. Nimetus tuleneb selle üleskirjutamiseks kasutatud heli kõrgust tähistavate märkide üldnimetusest “знамен” ja selle sünonüümist “крюки” (крюковое пение).

PÜHAD, TÄHTPÄEVAD JA ÜRITUSED:

Maslennitsa. Vene maslennitsa kombed on võrreldavad eestlaste jaanipäevaga, vahe on ainult selles, et kõik see toimub talvel suure pakasega. Tegemist on vene kalendrijärgse vastlapeoga. Maslennitsa tähtsamaks sümboliks olevatel pannkookidelgi on oma eriline tähendus. Kui teistel slaavi rahvastel käivad sidemed teispoolsusega leiva kaudu, siis venelased söövad neil puhkudel, kui üks asi on algamas ja teine lõppemas, alati pannkooke. Kooke küpsetatakse nii pulmadeks kui matusteks, nii ülestõusmis- kui lõikuspühadeks, rääkimata juba vastlatest, kus pannkoogisöömine käib lausa nädal otsa. Igal vastlanädala päeval on Venemaal omad kombed ja tähendus. Esmaspäeval oli vanasti tavaks valmistada õlgedest ja kaltsudest nukk Maslennitsa ning ehitada lumest kindluseid. Teisipäeval mindi neid vallutama ja see tähendas talve murdmist. Kolmel järgmisel päeval käidi külas, laupäeval aga pandi kaltsunukk põlema või uputati ta jääauku. Kuid kõige tähtsam päev oli ikkagi pühapäev. Siis tehti ots peale kõikidele allesjäänud lihavarudele, sõideti kelkude ja saanidega ning käidi saunas, et alustada paastu puhta hinge ja kehaga.

Õunapüha. 19. augustil on läbi aegade Peipsi äärsetes külades paasa päeva tähistatud. Tasapisi kujunes sellest aga eesti ja vene külade vahel hoogne laadapäev kui omavahel hakati aiasaadusi vahetama. Öeldakse, et alates 19.augustist võib aiast õuna noppida ja süüa, ilma et kõht enam valutama hakkaks.

Naboika. Naboika ehk kangatrüki päeva tähistatakse Kolkjas kangatrükkali pere Prostatovi mälestuseks, kes omas kanga trükkimise töökodasid lisaks Kolkjale ka Viljandis ja Paides veel 20. saj algul. Trükiti linikuid, rätte, sarafani-, särgi-, voodikoti vm kangaid.

Peipsi pisarad ja pärlid. Vot nii nimetavad kohalikud Peipsi sibulat ja Peipsi soojõhvikaid. Ja igal sügisel toimub üle Sibulatee mitmeid sibulalaatasid, sh ka Varnjas, mille nimi just ongi Peipsi pisarad ja pärlid. Tänavu 15.septembril 2018.

Kaluripäev. Peipsi järve ääres ei saa üle ega ümber järve tähtusest ja kalurielust. Selle päeva tähistamine on Varnjas ajalooliselt olnud väga oluline ja kandnud endas ka nn külapäeva rolli, mis on oluline kogukonna ühtsustunde loomisel ja hoidmisel. Aeg, mil kiirel suvisel ajal külarahvas kokku tuli, et natuke puhata ja meelt lahutada.

Sibulatee puhvetite päev sai inspiratsiooni populaarsetest kohvikute päevadest ning sooviga kohalikke maitseid ja inimesi kaasata kogukonna tegemistesse sündiski puhvetite päev. Tänavu 15.septembril 21 erinevas puhvetis.

saunafEST. Mesi tare kodumajas Varnjas on mitmeid eriilmelisi ja põnevaid saunasid. Seetõttu keerlesid pererahva mõtted selles suunas, kuidas neid saunu rohkem esile tõsta ning Eesti turismihooaja unist sügistalve atraktiivsemaks teha. Sündis saunaõhtute sari Varnja saunafEST, mis toimub 2 korda aastas. Igal saunafESTil on kaasatud Mesi tare kodumaja saunad, mõned kohalikud elanikud oma saunaga külatänava ääres ning kutsutakse ka mobiilsete saunade omanikke kaasa lööma ning oma saunasid laiema avalikkusega tutvustama.

Varnja kalalaat toimus 2018.a neljandat korda. Toimumisaeg on alati aprilli lõpus laupäeval, vahetult enne kalapüügi keeluaja algust, mil järv on juba jääst vaba ning kalameestel võimalik pakkuda nii värsket kui suitsutatud ja väärindatud kala. Eakama külarahva rõõmustamiseks, kes ise enam suurematesse linnadesse-poodidesse ei jaksa liikuda, on laadale lubatud ka muu kauba pakkujad – istikud, käsitöö, tarbekaup ning põnevad toidukaubad. Üritust korraldab MTÜ Peipsi tulevik (peipsitulevik@gmail.com)

Alatskivi vanavaralaat on Alatskivi suur suvine tõmbenumber Alatskivi lossi järel. Tänavu toimub üritus juba 12ndat korda!

SIBULATEELISED:

Voronja Galerii. Vanas kalurimajas Varnjas ärkab suviti ellu üks maagiline paik. Siin avatakse igal suvel uus näitus.  Nii maja kui hoov muutuvad kunstinäituseks, kus ringi uudistades kohtud tõenäoliselt ka härra Voronini ja tema abilistega. Voronja galerii kohal hõljub alati magus vahvlilõhn või on siin siis valminud miskit muud suupärast, mida külalistele pakutakse. Proua Voronja aga laotab külaliste ette oma võrratud näputööoskuse abil sündinud nukuperekonnad. Neid on nii imetlemiseks kui kaasa ostmiseks.

ambulARToorium. AmbulARToorium on inspiratsioonikoht kõigile, tahavad teha ja kaasa mõelda kunstivaldkonnas. Pesa kõigile fotokunstist ja Peipsi venevanausuliste eluolu huvilistele. ambulARTooriumi kunstimaja nimes väljendub hoone ajalugu. Kunagi ammu-ammu asus selles majas kohalik kool, siin on peetud külapoodi, tegutsenud õmblustöökoda ning kalatsehh. Ometi mäletab külarahvas seda hoonet kõige rohkem ambulatooriumina – arstipunktina, mis pakkus tervistavat turgutust kolme küla (Varnja, Vana-Kasepää ja Kolkja) elanikele. Külade hiilgusaegadel teenindas ambulatooriumihoone kokku 2000 inimest. Nüüd viitab selle hoone nimetusse lisatud R-täht seosele nende uute vaimsete turgutustega, mida ambulARToorium kunstimajana nii kohalikele kui kaugemalt tulnutele pakub. Lagunevast, aga hea auraga majast on saanud pesa kõigile kunsti- ja vanausuliste eluolu huvilistele. Fotolaagrid ja fotoõpitoad, näitused ja kontserdid. Muidugi teavad paljud ambulARTooriumit perenaise Annika Haasi ja tippsündmuse “Vene Filmi Päevad” kaudu.

Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas. See ainulaadne puhke- ja majutuskoht on parim privaatne öömaja – rahus, vaikuses ja ILMA KRAANIVEETA. Puhkus Mesi tares on EHE kogemus.

Kostja sibulatalu. Kostja juures näete vanausuliste traditsioonilisi sibulakasvatuse võtteid ning peremees räägib kuidas vanasti sibulaid kasvatati ja kuidas tänapäeval kohalikud siiruviirulisi aiasaadusi maha panevad, üles võtavad ja müüvad. Ehk selline tubli tund aega sibulakasvatusse ja vanausuliste traditsioonidesse juhatavat giidijuttu. Eriliseks teeb Kostja veel tema oskus võrke punuda ja huvilistele läbi viia võrgupunumise õpitubasid. Kostja juurde tasub pöörduda ka siis kui sibulad valmis hakkavad saama – tema käest saab osta sibulaid nii kilo kui mitmekümne kaupa. Lisaks muidugi sibulavanikud!

Nina põhumajad pakuvad omapärast ja looduslikku ööbimist peredele ja väiksematele seltskondadele. Külaliste kasutuses on kolm põhumaja, mis mahutavad kaks, kolm või neli külalist. Majad on lihtsad, kuid peavad ka talvel sooja, kütmine toimub puudega. Igas majas lihtne kööginurk, käimla ja duššinurk asuvad õues.

Vaino talu ehk peipsile.ee pakub harrastuskaluritele aastaringselt erinevaid kalastusteenuseid: järvele vedu, paadite laenutus, kalastusürituste korraldamine.

Alatskivi loss. Suurejooneline Alatskivi mõisa peahoone ehk loss valmis 1885.aastal ning on rajatud Šotimaal asuva Suurbritannia kuningliku residentsi eeskujul. Alatskivi mõisa enda ajalugu ulatub XVI sajandi keskele; mõisaansambli hooned on osaliselt rakendust leidnud, osaliselt ootavad taastamist. Lossis on end sisse seadnud külastuskeskus, käsitöökojad, Tubina muuseum, lossirestoran ja lossisviidid.

Liivi muuseum. „Kui seda metsa ees ei oleks“. Juhan Liivi, traagilise elusaatusega eesti kirjaniku, kasvuaastad möödusid Alatskivi ümbruses. Tema suurimaks unistuseks oli Peipsi, mis paistis tema kodukohas kaugelt metsa tagant. Liivi Muuseumis on huvilistele vaadata Juhani ja ta venna, Jakob Liivi, kodutalu. Väliekspositsioon on sisuliselt vabaõhumuuseum, mis annab ettekujutuse eesti talurahva elust 19. – 20. sajandi vahetusel. Näitustemajas on püsinäitus „Oleksin ma luuletaja“ ning etluskonkurssi ja Liivi luuleauhinda puudutavad väljapanekud, samuti Kodavere kihelkonda tutvustav näitus. Igal kevadel toimub Liivide ja liiviliku luule etluskonkurss koolinoortele, samuti antakse koos vallavalitusega ja Alatskivi keskkooliga välja luuleauhinda.

Kivi kõrts. Alatskivilt läbi sõites jäävad tee äärde mitmed endise mõisa hooned, osad ootavad korda tegemist, teised on leidnud endale rakenduse. Teepoolseimas helesinises majas on end sisse seadnud Kivi kõrts ja Kivi kauplus. Kivi kõrts pakub toitu, mis valmistatud suures osas kohalikust toorainest. Mitmed retseptid on kohapeal välja töötatud, hooajal ostetakse siinse piirkonna talunikelt ja teistelt usinatelt aia-ja metsasaaduseid, et kasutada toiduvalmistamisel piirkonna ande.

Nina kordon. Külalistemaja Nina Kordon on stiilne ja hubane külalistemaja Peipsi kaldal Nina külas. Varasemalt on hoone olnud kasutuses piirivalve kordonina ja koolimajana. 2009. aastal renoveeriti maja külalistemajaks. Peipsi järv kohiseb otse külalistemaja akna all. Majutustingimused teevad eriliseks mitmed läbi kahe korruse ulatuvad majutusruumid.

Magasiait. Magasiait viib alates 2010 aastast kokku käsitööhuvilisi käsitöötoodete tegijatega ehk siin saavad tegijad oma tooted müüki panna ja huvilised osta kaasa kas vajaliku asja või suveniiri. Majas, kus mõisa ajal elasid teenijad, on laias valikus suveniire mis on valmistatud puidust, laastust, savist ja nahast.

Turgi käsitöötalu. Kallaste külje all üks eriliselt armas paigake, kus väärtustatakse Kodavere kandi tekstiilset kultuuripärandit ning õpetatakse kangastelgedel kuduma esivanemate mustreid ja nende tänapäevaseid edasiarendusi.

Peipsimaa Külastuskeskus asub Peipsimaa südames, põlises vene vanausuliste ridakülas Kolkjas Tartumaal. Peipsimaa Külastuskeskuse eesmärk on alles hoida Peipsimaa traditsioonilisi käsitööoskusi ja arendada unikaalset vanausuliste piirkonda turismipaigana. Külastuskeskus asub 19. sajandi lõpus ehitatud endises vanausuliste elumajas. Külastuskeskuse eesmärgiks on näidata kuidas elasid siinsed vene vanausulised ning tutvustada nende käsitöökultuuri. Külalisel on võimalik osta siinsete elanike valmistatud käsitööd või osaleda hoopiski ise õpitoas, kus valmib pakutrükis kandekott või hoopis kuldamistehnikas ripats.

*Ülejäänud sibulateelised nähtavad Sibulatee kodulehel.

MÜSTILISED TEGELASED:

Rääbis Rääbu. Rääbu on meie kandi rääbis, kes seikleb nii Kolkja külatänavatel kui mitmes Pavel Varunini lasteraamatus. Rääbis Rääbu on ka Kolkjas toimetava Peipsimaa Külastuskeskuse maskott ja tema auks toimub igal aastal juulikuus Rääbu päev – aeg perega veetmiseks.

Rääbis Rääbu saabus karakatitsaga Kolkja Kelgule
Foto: Herling Jürimäe

 

Kasutatud allikad: sibulatee.ee, Ülle Jukk, Herling Jürimäe | Mesi tare kodumaja, muusa.ee, peipsimaa.ee, starover.eu.

One thought on “Sibulatee taskusõnastik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.