Mesi tare perenaise arvamuslugu: Kuidas väikeettevõtjana ellu jääda toitlustusüritustel PÄRIS TOITU pakkudes ehk friikartulisõda.

Kuidagi sai mitmed kuud tagasi antud lubadus osaleda Gaudeamusel supikatlaga toitu pakkudes. Et me ise oleme lisaks turismiteenuste pakkujatele ka kohalike ürituste korraldajad, siis me teame täpselt seda ilu ja valu, mis kaasneb ühe ürituse raames toitlustamisega nig valiku tekitamisega.
Me oleme siin oma asja ajades liitunud mitme võrgustikuga, sest see on võtmesõna maal ettevõtjana ellu jääda. Meie südameasi on Peipsi asja ajada, Peipsi toitu soosida ja Peipsit tutvustada. Seega nii ta siis läkski,et kui pöörduti meie poole sooviga, et Gaudeamusel oleks ainult kohaliku toidu pakkujad, siis suur osa sellest oleks Peipsi toidu pakkujatel. Kindlaks olid määratud ka menüüd – meie teeme oma supikatlaga suppi, üks lambaliha tootja teeb lambalihaplovi ja üks kaluriettevõte tuleb suitsukala pakkuma. Kõik oli kokku lepitud.
Ja siis paar päeva enne üritust andsid kalur ja lambur teada, et nad kahjuks osaleda ei saa. Kui korraldaja vahendaja meiega ühendust sel teemal võttis, siis jah, otseloomulikult oleks me ka tahtnud jaanipäeval niisama olla, mitte Tartus suppi kokku keeta. Aga nii Mesi tare perenaist kui peremeest on vanemad kasvatanud niimoodi, et sõna tuleb pidada. Ja meie ikkagi Tartusse 23 ja 24.juunil suundusime. Mis tähendas siis seda, et 22.06 pea terve päeva valmistasime kõike ette. Pakkisime meie bussi kraami täis ja lisaks auto ka veel. Supikatla ja suitsuahju ettevalmistused, toormaterjali hankimine ja ettevalmistamine, kõik need topsid-kausid-lusikad üle lugeda jne jne jne. 22.06 õhtul suundusime oma kodust ära ette jaanipäeva pidama, mis tähendas, et olime 50 km kodust ja midagi maha ei tohtinud ununeda (muidugi ununes).
23.06 pool päeva valmistasime ette supimaterjali. Kartulid koorida, sibulad koorida, porgandid, lihad-kalad jne. Gaudeamuse tantsupidu Tamme staadionil algas kl 21 ja meie pidime kohal olema kl 18. Üritus teadsime lõppevat öösel, arvestasime tagasi jõudmisega kl 4 paiku öösel.
Lapsed ämma hoida ja staadionile, sõitsime oma killovooriga staadionile sinna vahesse, kus meid määratud oli ja…. Mida me näeme? Ühel pool meid oli püsti pandud friikartulite telk ja teisel pool burksid. Kohalik toit? KOHALIK TOIT kokku lepitud menüüdega???
Kes sööb jaanipäeval suppi, kui kõrval on friikad ja burksid? Mitte keegi. Me võtsime vastu otsuse lahkuda, sest selline asi on lihtsat nõme.
Me ise ürituste korraldajatena siin Peipsi ääres näen kurja vaeva, et tõrjuda neid rämpstoite oma üritustelt. Sest me ise tahame pakkuda PÄRIS TOITU, seda kohalikku. Kohalikust toorainest kohalike retseptide järgi, head ja maitsvat. Sellist natuke eksootilise kõlaga, mis kutsub külastajat proovima ja kutsub ka tagasi tulema, sest siin on äge. Ja viimasel ajal tahetake ka mujal Eestis pakkuda (vähemalt jutu järgi) kohalikku toitu. Sest põnevaid toidupiirkondi on ju meil palju – praegu on Pärnumaa maitsete aasta, aga ka Mulgi toit, Viru toit, setu küük, võrokeste mekid, saare ja hiiu palad jne jne. Nii palju põnevat ja head.
Ja siis on friikad. Igal pool.
Asi on põhimõttes – kui on välja reklaamitud, et on ainult loetud toitlustajad (tõesti oligi vaid paar toidutelki) ja ainult kohalik toit, siis ei ole burksid ja friikad okei. Lihtsalt ei ole. See konkreetne friikapakkuja jäi meile nt meie kevadisel üritusel musta nimekirja. Kui me oma kalalaata korraldame Varnjas, siis sinna tikuvad ka kõik kiirtoidupakkujad. Hea kerge raha teenida laatadel. Aga meie ei taha siia rämpstoitu, vaid inimesed tulevad ju siinset toitu tahtma? Ei? Igatahes see sama ettevõtja registreerus meile laadale, kirjeldades oma pakutavat: kala ja natuke sooja sööki. Tegime rumala vea, et ei täpsustanud kõike sõnasõnalt üle, vaid eeldasime. Eest leidsime laadapäeval 6m leti friikartulite, grillvorstidega ja jah, kuskil oli purgike väärindatud kala ka. See on just see, mida ma koguaeg tagasi olin põrgatanud. Päris kihvt ka ettevõtja poolt vassida ja varjata oma tegelikke tegemisi. Kindel on see, et tema meile enam liinile ei pääse ning iga kord õpime ka laadale registreerumise tingimusi paremaks sõnastama. Nagu ka meiega koos olnud Peipsimaa turismi esindaja (ehk siis Gaudeamuse ürituse korraldaja vahendaja meie jaoks) ütles – tema pigem oma korraldatud üritustel on ilma toitlustajata, kui et laseb pakkuda rämpsu. Me arvame, et see on väärt põhimõte.
Ja 23.juunil Gaudeamuselt me sõitsimegi minema. Ilus jaaniõhtu ilm oli (mitte see traditsiooniline). Soe, vihmavaba, mõnus. Veetsime selle Tartu linnaservas sugulastega jaanituld tehes.
Supimaterjal õnneks raisku ei läinud. Me ei olnud jõudnud suppi veel päris valmis keeta ja ettevalmistatud asjad säilisid järgmise päevani.
24.06 varahommikul avasin silmad vihmavalangu peale. Konkreetselt kallas akna taga. Jess. Kell 13 pidime olema Tartu lauluväljakul uut päeva alustamas.
Ja ma isegi ei ahastanud, sest oli tõeline supiilm! 😉
2018 jaanipäev 070
Lapsed jäid uuele katsele vanaemaga hängida ja läksime meiegi uuele katsele oma supiga. Friikate ja burkside telgid olid juba varakult taas platsis. Panime meiegi oma telgi püsti, supikatel podises juba hommikust saati ja valmistusime päevaks.
Oli ilus jaaniilm (traditsiooniline). Vihma kallas palju ja veel rohkem, Lõikav tuul ja kõik see juurdekuuluv. Vahepeal oli ka helgemaid hetki 🙂
Me 22.06 kodus asju valmis pakkides põrgatasime mõtet edasi-tagasi, kas võtame samovari kaasa, ei võta? Asju oli niigi ülipalju autode peal, otsustasime, et ei võta. Et no kesse jaanipäeval teed tahab juua? Tegelikult tahtsid väga paljud, sest külm oli. Ja koerailma tõttu vaatajaid oli kohal ülivähe, pea kõik meie kliendid olid esinejad, kel oli külm. Kuum supp läks hästi.
Aga mis suppi teha üldse, see oli meie peamine küsimus ettevalmistuste ajal. Esiteks peab olema maitsev ja teiseks peab olema huvitav nimi. Kalasupp ei kõnetaks mind ennastki üldse. Härra otsustas katsetada uut retsepti – talupojasuppi. Hommikul ämma juures kui supikatel podisema pandi, vaidles härra oma emaga pikalt. Ämm ütles, et ära riku suppi ära ja härra otsustas teda mitte kuulata. Kodus oli valmis pandud katlasse kruup, suitsuliha, võis praetud porgandid ja võis praetud sibulad, kartulid, hapukurk. Kruubist tulenevalt selline imeilus hall supp, täiega mittekutsuv. Ja härra läks, oma ema mitte kuulates, lisas katlasse ka tindikala 🙂
2018 jaanipäev 034
See supp oli lihtsalt imeliselt maitsev. Supiroheline peale ehk aiast tilli ja sibulat ning saabus ka apetiitne välimus. Lusikas pmst seisis kausis püsti, hea tummine.
Peipsi-vene talupojasupp tindiga oligi sündinud.
Ja tõesti oli hea supp. 100 valmiskeedetud liitrist 90 läks sooja andmiseks ja kõhu täitmiseks. Viimased portsud jagasime vähestele ringi liikunud inimstele tasuta juba ära. Parem ära anda kui ära visata.
Mesi tare peremees oli supikatla külge keevitanud ka suitsuahju. Suitsukala vastu huvi oli üliväike, sellega peame nüüd mõtlema, et mis teeme. Kuivatatud tindikala osteti meilt veel vähem, sest meie kaaslased telgi all pakkusid tindikala otse fritüürist. Muudki head maitsvat oli leti peal ja kokkuvõtteks peab ütlema, et täitsa ok päev oli. Tänu sellele, et 23.06 õhtul ära sõitsime, ei läinud supimaterjal raisku, ei jäänud me ka miinusesse. Osa materjali jäi veel alleski ja saame järgmisel korral ära kasutada.
Selline ettevõtja lihtne elu.
Üsna peo lõpus jõudis toidualale ja sh meie telki Hannes Kaljujärv. Nähes meie menüüd ta oli täitsa jännis, et näpu otsa oli juba haaranud friikartulite karbi. Ma ei saanud vaiki olla ja pidin ikka torkima, et võta ikka päris toitu (tahtis kodustele kaasa osta). Leidsime karbi, millega suppi kaasa anda (memo endale: peab mõtlema kaasa ostmise variandi peale) ja uurisin ikka, et suitsukala ka. Ta raskelt ohkas oma friikartulite osas ja kutsusin, et no tule vaata suitsuahju sisse korra. Näitasin kuldpruune kohakaelu ja ta oli müüdud! Ma loodan, et talle maitsesid rohkem, kui need friikartulid 🙂
2018 jaanipäev 062
Mis on sinu suhe kiirtoiduga? Kui sul on kõrvuti supitelk ja kiirtoidutelk, mis sa ostaksid? Ma lihtsalt päriselt olen praegu nii pettunud korraldajas, kes räägib üht ja teeb teist. Meil endal on sellest loost samuti palju õppida. Mesi tare peremehega mõtlesime, et kui meie üritustel peaks edaspidi keegi uuesti õnnestuma läbi lipsata sellise jamaga, siis me ei luba tal kohale jääda. Meie tahame pakkuda päris toitu ja päris maitseid. Ja see on nii pagana võimatu missioon, eriti kui need päris pakkujad otsustavad mitte kohale tulla, aga kiirtoidupakkujad ootavad muudkui võimalust sisse pressida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.