Peipsi kuld

Peipsi kullaks nimetatakse nii imetabast otse suitsuahjust tulnud kullakarva Peipsi rääbist kui ka samovari kõrval lauda ehtivast kausikesest ivantšaid juues põske pistetud keedusuhkrut.

Vanasti istuti kohe samovari äärde teed jooma, alles siis tuli söömine. Toidukorda Peipsiveerel alustati ja lõpetati tee joomisega, teed joodi 3-4 päevas ja vahepeal toidukordade vahele ka. Ja teed joodi ikka kodus keedetud suhkruga. Suhkrutükk pisteti põske ja alustaldrikult rüübati kuuma teed peale. Tassi sisse keedusuhkrut ei panda.

Kohalikud vanausulised meenutavad (väljavõtted Marina Kuvaitseva raamatust “Vanausuliste toidud”):

“Suhkrut keetsime. Segasime piima suhkruga ja ootasime kuni keeb. Mida kauem nõrgal tulel keeta, seda maitsvam tuleb.”

“Mina keedan seda väga lihtsalt. Viimasel ajal lisan veidi koorevõid, sest tüütab ära koguaeg seda jälgida ja segada, et põhja ei kõrbeks. Kui võid lisad, siis saad hetkeks ka ära minna.”

“Kui soovite, et suhkur oleks pehmem, siis kui ta juba valmis on, ja keeb veel, siis tuleb sellesse keevasse massi lisada piima või vett, et ta oleks natuke vedelam, siis ta pole enam nii kõva.”

Igal perenaisel on ikka oma keedusuhkru retsept. Nii ka meie perenaisel. Kuigi esimesi katsetusi tegi perenaine kohaliku vanausulise perenaise retsepti järgi, siis ajapikku retsept muutus ja kohandus Mesi tare perenaise käe järgi. Kui alustades nägi retsept ette, et 1 kg suhkru kohta 1 liiter piima, siis kulus pea 4,5h pidevalt segades, et seda piima välja keeta ja maitsvat keedusuhkrut saada.

Keedusuhkrut võib teha lihtsa ja traditsioonilise või võib muuta moodsa šerbeti laadseks, lisades sisse seemneid, pähkleid, õunatükikesi või kakaod. Keedusuhkrut võib keeta piima, kohvikoore, hapukoore või vee ja võiga. Fantaasia on piiritu.

Mesi tare perenaise keedusuhkru retsept:

1 kg Venemaa suhkrut (kui Venemaa suhkrut ei ole, sobib ka Ukraina või Leedu suhkur)

1 muna

200 ml vahukoort

Segada ained omavahel potis ning keeta keskmisel temperatuuril kuni on valmis. Valmis on keedusuhkur siis, kui hakkab poti külgdele kinni jääma ning keemisprotsess näeb välja nagu vulkaan (kasutades Voronja galerii peremehe Raul Oreškini) sõnu.

Hea mõte on esimest korda keetes võtta lusikaga proove kandikule, kas suhkur on juba etapis, kus hakkab tahenema. Kui lusikalt kandikule tilgutatud suhlur tahkub, võib poti tulelt võtta ning suhkur kiirelt mõnele kandikule, vaagnale või suuremale taldrikule välja valada tahenemiseks ja jahtumiseks, kust pärast suhkrutangide (või sõrmedega) sobivad tükid murda suhkrukausis serveerimiseks.

Foto: Valdek Laur

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.