Isevärki veekeetjad - samovarid

Samovar on Venemaal levinud metallist anum vee kuumutamiseks ja keetmiseks. Lisaks on samovar hästi tuntud väljaspool Venemaad on levinud Ida-Euroopa, Kagu-Euroopa, Iraani, Afghanistami, Kašimiri ja Lähis-Ida regioonide kultuuri. Kuna kuuma vett kasutatakse tüüpiliselt tee valmistamiseks, on paljudel samovaridel korstnatoru otsas ringikujune lisadetail (конфорка) teekannu ja seeläbi tugeva teeekstrakti soojas hoidmiseks. Traditsiooniliselt köeti samovari söe, puude või käbidega, kuid paljud uuema aja samovarid on elektrilised ning toimivad tänapäevaste veekeedukannude põhimõttel. Antiiksed samovarid on tihtipeale hinnatud oma ilusa käsitöö poolest.

Sõna „samovar” päritolul on kaks teooriat: vene keelest sõnade CAMO (ise) ja ВАРИТЬ (keetma) koostoimel „isekeetja”; või samaväärselt loogiline päritolu tatari keelsest sõnast „sanabar”, mis tähendab tee-urni.

Samovarid on enamasti valmistatud rauast, vasest, messingust, pronksist, hõbedast, kullast, tinast või niklist. Tüüpiline samovar koosneb järgmistest osadest: kest, alus, küttekeha, kaas, õhutaja, käepided, võti, teekannu alus (kroon) ja kaaneke. Lisaks tilgapüüdmise kauss ning teekann. Samovari kujud võivad olla urn, kraater, vaat, purk, kera ja paljud teised kujud. Suurused ja disainid varieeruvad, 1 liitrist 4 ja enama liitristeni.

Samovari põhikomponentideks on süsi või elektrilist küttekeha mahutav torujas lõõr ning seda ümbritsev veeruum, mille küljes on kraan. Lõõri peal seisab kann, milles kange teetõmmise ehk заварка. Tee serveerimiseks valatakse tassi veidi tõmmist, mille peale käib samovarikraanist kuum vesi ehk кипяток. Tõmmise ja vee vahekord on traditsiooniliselt 1:10, kuigi maitsed erinevad.

AJALUGU

Samovaride leiutamine ja kultuuriline areng Venemaal oli tõenäoliselt mõjutatud Bütsantsi ja Aasia kultuuridest. Vene kultuur seevastu mõjutas ka Aasia, Lääne-Euroopa ja Bütsantsi kultuure omaltpoolt. Vene allikad väidavad, et samovar toodi Venemaale Mongooliast esmakordselt 1700. aastate keskel. Tee kasutuselevõtuga muutusid samovarid populaarseks, sest olid sooja vee allikad ja pakkusid kibekülmadel Venemaa talvedel sooja. Mis kõige tähtsam – samovarid olid kultuurielu keskpunktiks.

Samovari tüüpi keraamikat leiti Aserbaidžaanis Shaki linnas 1989. aastal. Selle vanus oli hinnanguliselt vähemalt 3600 aastat. Ehkki leitud ese erines paljudes aspektides tänapäevastest samovaridest, sisaldas see sisemise silindrilise toru eristavat funktsiooni, mis suurendas vee soojustamiseks kasutatavat ala. Erinevalt tänapäevastest samovaridest ei olnud toru altpoolt suletud ja nii tugines seade oma sisemise kütuse ja tule kandmise asemel välisele tulele (st pidi asetama samovari leegi või lõkke kohale).

Esimeseks samovarimeistriks loetakse Venemaal Suksuni linnas Demidovide perekonda 1741.aastal, kelle katsetustest siiski samovaride areng kaugemale ei jõudnud.

Pärast Demidovi esimesi katseid samovari valmistamisega avasid vennad Lisitsõnid Tuulas esimese vabriku, seetõttu peetakse Tuulat Vene samovaride sünnikohaks. Esimesed ajaloolised registreeritud samovarimeistrid maailmas olid vennad Lisitsõnid, Ivan ja Nazar Fjodorovitš. Alates lapsepõlvest tegelesid nad isa Fjodor Ivanovits Lisitsõni messingitehases metallitöötlemisega.

1778. aastal valmistasid nad esimese samovari ja samal aastal registreeris Nazar Lisitsõn Venemaa esimese samovari valmistamise tehase. Nad ei pruukinud olla samovarileiutajad, kuid nad olid esimesed dokumenteeritud samovaritegijad ja nende erinevad ja kaunid samovarikujundused said samovaride valmistamise hilisemas ajaloos väga mõjukaks. Lisitsõnid ja teised varasedtootjad elasid Tuulas. Linnas, mis on tuntud oma metallitöösturite ja relvatootjate poolest.

Alates 18. sajandist on Tuula olnud ka Venemaa samovaride tootmise keskpunkt. Tulski samovar on linna kaubamärk. Esimese 70 aasta jooksul tootsid arvukad samovaritootjad Tuulas igal aastal 120 tuhat samovari.

On tõenäoline, et samovari tootmise algusajal tegi üksainus käsitööline samovari lõpuni valmis. Varsti hakkasid meistrid aga spetsialiseeruma samovaride eraldi osalde valmistamisele. Kõige olulisema osa – kere – kujundas spetsiaalselt vormil vaskplekist välja “navodiltschick”. Samovari valmistamisprotsess koosnes 12 etapist, mille üksikud meistrid olid spetsialiseerunud igale tootmisetapile. Huvitav on see, et kogu küla elanikud võisid spetsialiseeruda ühe elemendi, näiteks samovari käepidemete tootmisele. Samovaride lõplik kokkupanek ja viimistlus viidi läbi tehastes.

20.sajandi alguseks oli olemas umbes 170 erinevat samovaride mudelit.

Samovare müüdi kaalu järgi – mida raskem samovar, seda kõrgem hind. Tuula meister-käsitöölised olid kuulsad ka relvade sepistamise ja relvastuse valmistamise poolest. Sõjaperioodidel sulatati samovarid rutiinselt kuulideks ja selvadeks. Rahu ajal sulatati kuulid, mõõgad, kahurid ja relvad taas ning metallist tehti uuesti samovare.

Kesknädalal, 1.apr 1942. Väljavõte Digarist

Saanud samovaride käsitöökeskuseks, jätkas Tuula orienteerumist avastustele ja parandustele. Nii andis 1807.aastal Reingold Theili tehaseliin välja uuendusliku samovari petrooleumpaagiga. Toode muutus koheselt populaarseks ja müüs laialdaselt erinevates Venemaa piirkondades, kus seda tüüpi kütus odav oli (näiteks Kaukaasias).

SAMOVARI VANASÕNAD

Vene keeles on ütlus В Ту́лу со свои́м самова́ром не е́здят ehk tõlkes Tuulasse oma samovariga ei minda. Eesti keelne vaste on „Metsa oma puid kaasa ei võeta.”

19.sajandiks olid samovarid Vene teekultuuri igapäevane osa. Samovare toodeti suurearvuliselt ja eksporditi Kesk-Aasiasse ja teistesse regioonidesse. Samovar oli nii vaeste talupoegade kui kõrgseltskonna laual. Vene keelde imbus ütlus Cидеть у самовара, tõlkes „samovari ääres istuma” mis kannab tähendust istuma ja juttu puhuma, samal ajal kui samovariteed juuakse.

Самовар кипит, просит чаю пить – samovari keema minek on kutse teed jooma.

Самовар кипит, уходить не велит – kui samovar keeb, on ebaviisakas lahkuda.

Самовар – чаепитию батюшка – samovar on teejoomispidude isake.

У самовара я и моя Маша – Ütlus „Mina ja Maša oleme samovari ääres” läks Venemaal käibele alles hiljaaegu. See räägib nooremate generatsioonide valmisolekust integreerida levinud ja üldsuse poolt aksepteeritud tavasid moodsasse ühiskonda.

Venelased usuvad, et samovaril on hing. See usk põhineb peamiselt faktil, et samovarid teevad erinevaid hääli vee keemise ajal. Samovaride erinevad kujud kannavad endas imelist akustikat ning vesi teeb keemise ajal erinevaid veidraid hääli. On tavaks öelda, et samovar laulab või samovar sumiseb (самовар поёт).

ERINEVAD KUJUD JA SUURUSED

Samovarid erinevad mitte ainult käepidemete ja jalgade disaini poolest vaid samuti ka kuju poolest. Kõige odavamad ja populaarsemad on silindri kujulised ehk purgi-kujulised samovarid. Seejärel viinapitsi-kujulised, kera-, vaasi- ja munakujulised samovarid.

Samovaride kujud alt üles: põrandal purgi-kujulised samovarid, järgmisel real vaasikujulised samovarid, kolmandal real viinapitsi-kujulised samovarid ja kõige ülemisel real vasakul kera-kujulised samovarid ning muna-kujulised samovarid. | Foto Herling Mesi (Samovarimaja Varnjas)

Viinapitsi kujulised samovarid on alt kitsenevad ja selle kujunduse variatsioone on palju erinevaid. On toodetud püssirohuvaadi ja kuuli-kujulisi samovare. Võib leida arbuusi- ja pirnikujulisi samovare, või ka vildi-kujulisi (traditsiooniline Vene vilditud saabas). Haruldasemad on erinevate loomade kujulised samovarid. Lihavõtete ajal oli tavaline, et laud ehiti munakujulise samovariga. Populaarsed olid reisimise tarbeks mõeldud samovarid – ristküliku- või ruudukujulised samovarid, millel eemaldatavad jalad. Kollektsionääride kogudest võib leida loendamatul hulgal erinevate kujudega samovare, sh urni-, peekri-, kannu ja paljude teiste kujudega samovare. Tuulas on toodetud üle 170 erineva kujuga samovari.

Käepidemed ja õhutid võivad samuti olla tehtud erinevast materjalist – põhjamaisest lehtpuust, eebenipuust või elevandiluust.

Samovari kõige tavalisem mahutavus on 3-8 liitrit. Väiksemad on haruldased, sest neid on raskem toota, mistõttu on nende hind kõrgem. Ühe tassi samovare kutsuti rahvasuus „Egoistiks”.

Laiast maailmast leiab palju pilte põnevatest samovaridest. Kuna konkurents oli tihe, tuli meisterdada ka eksklusiivseid ja erikujulisi samovare, mida valmistati eritellimuste puhul.

SAMOVARIDE DAATUMID

Kui samovaril kuupäevi ei kuvata, aitab autasustamise pitseril kujutatud tsaar seda dateerida. Kui samovarile on kantud pitseriga mitu tsaari, tehti samovar viimase tsaari valitsemise ajal.

Tsaaride valitsemisajad:

1801 – 1825 Aleksander I valitsemisaeg

1825 – 1855 Nikolai I valitsemisaeg

1855 – 1881 Aleksander II valitsemisaeg

1881 – 1894 Aleksander III valitsemisaeg

1894 – 1917 Nikolai II valitsemisaeg

Tsaariaeg Venemaal lõppes Nikolai II valitsemisaja lõpuga, kuna Vene revolutsiooni tagajärjel kukutati keiserlik valitsus.

Peale Vene revolutsiooni valmistatud samovaridele on märgitud pitser: СДЕЛАНО В СССР (Valmistatud Nõukogude Liidus).

Mõnedel juhtudel on samovari autasustamiste pitserid eemaldatud poleerimise käigus. Mehhaaniliselt mustuse eemaldamine vanadelt samovaridelt võib tagada läikiva pinna, aga eemaldada seal olnud pitserid.

Osadel maapiirkonna töötubades valmistatud samovaridel pitserid puuduvad. Lähis-Ida riikides on tehtud erineva töökvaliteediga samovare – töötlemata ja habrastest kuni vastupidavate ja erakordselt kunstilise koostisega samovarideni. Mõningad neist on valmistaja pitseriga tähistanud ja aeg-ajalt on need dateeritud.

Tänapäeva Türgi kasutab ladina tähestikku. Osadel Pärsia samovaridel võib esineda araabiakeelseid tähistusi. Pärslased on valmistanud väga kauneid graveeritud minisamovare. Vanemad eksemplarid on vastupidavad ja veekindlad. Uusimaid versioone tuleks vee- ja töökindluse osas testida.

REKORDILISED SAMOVARID

Suurim töötav samovar maailmas mahutab 555 liitrit vett ning pakub kosutust kuni 2220 inimesele korraga. Selle kõrgus on 2,5 meetrit koos toruga ja 1,72m ilma toruta. Samovari meisterdas roostevabast terasest Aleksander Novokšonov 2014. aastal Permi linnas ja samovar on kantud Venemaa Rekordite Raamatusse.