Jõulukombed vanausuliste peres

Vanausulised elavad vana, Juliuse kalendri järgi. Meile harjumuspärase Gregoriuse kalendriga on sel 13 päeva vahet. Seepärast on vanausuliste jõulud 6. ja 7. jaanuaril ning “vana uusaasta” saabub 13. ja 14. jaanuari vahetusel. Jõulud olid vanausuliste peredes väga-väga oodatud aeg – oli pühalik ja pidulik kodune aeg, siis ei pidanud tööd tegema, toidud tehti ette valmis, mängitakse jõulumänge, käiakse üksteisel külas. Käiakse kirikus jõuluteenistusel. Kodus kambrid tuleb puhtaks teha, kaunistada, uued ilusad tekstiilid välja panna. Laudadele uued laudlinad ja ikooni peale uus pühaserätt. Jõuludeks tuleb maha panna täiesti uhiuued lumivalged kaltsuvaibad. On helge, ilus, ootusärev aeg.

Vanausuliste jõulukombestiku juurde kuulub jumalateenistus kirikus. Vanasti kestsid jumalateenistused kogu öö, kuid praegu on need lühemad. Siis käisid jõulude ajal, pärast öist jumalateenistust varasel hommikutunnil, koguduse õpetaja ja koorilauljad – Kristusekuulutajad (kristoslaavitajad) – majast majja ning laulsid igas majas Issandale kiitust ja õnnistasid kodusid. Majja tulles esitavad nad jõuluteemalisi vaimulikke ülistuslaule, mis kuulutavad päästja tulekut. Ja muidugi ootab igas kodus ees neid pidulik ja rikkalik kostitus, mõnikord antakse ka raha. Käidi väikeste gruppidena kõik majad läbi, kus elasid vanausulised. Kristoslaavitajate mittevastuvõtmist peeti suureks patuks. Tänapäeval laualavad palveamajade kirikukoorides ainult elatanud naised. Minna pärast pikalelevinud jumalateenistust kõiki kodusid läbi käima, selleks ei jätku neil tervist, seetõttu lähevad nad ainult nende juurde, kes on neid varem kutsunud.

Olenevalt piirkonnast, täisealised mehed Kristust ülistamas ei käinud, käisid noorukid ja naised, vahel lapsed. Pererahvas andis kristoslaavitajate nastavnikule külastuse ja õnnistuslaulude eest raha, aga nastavnik jagas pärast laulukoorile. Küla oli suur, käidi kaks- kaks ja pool päeva kodusid mööda. Nii see kopikas kogunes. Inimesed olid tänulikud, kelle juurde kristoslaavitajad tulid. Alati võeti neid väga-väga rõõmsalt vastu. Igaüks kristoslaavitajatest võis kostitada ennast pidulauas, millega aga soovis. Harilikult oli jõuludeks väga rikkalik laud.

Enne jõule on vanausulistel paastuaeg ja siis lihatoite ei sööda. Paastu ajal on laual au sees seened, kurgid ja teised aiasaadustest toidud, rohkelt taimsetest komponentidest tehtud roogasid. Vanausulised olid väga leidlikud tegema taimetoite, et toidulauda mitmekesisena hoida. Jõulupaast oli kuue-nädalane. Sel ajal söödi palju vinegretti ning muud, mida keldrisse oli kogutud. Hapukapsa ja peedi kõrval hapukurke, marineeritud seeni ja kõrvitsat. Seened on korjatud ümberkaudsetest metsadest, kõik muu aga oma aiamaalt. Sahvrid on Peipsi ääres suured ja sinna neid purke ja hapendamistünne mahtus. Peale selle hoiti seal kartuleid ja köögivilju. Paastu ajal võis süüa ka kala. Kui varatalvel värsket kala ei saadud, söödi kuivatatud tinti, voblat (kuivatatud särg), soolarääbist, soolalatikat. Kui oli saagiõnne, tehti siiapirukaid. Paastu lõpuks oli kõigil kalast kõrini ja kõht korises liha järele.

Kui lõpeb paastuaeg, siis võib hakata sööma ka lihatoite ja nii on peolaual lihapraad mulgikapsaga, kartulid, õlis praetud kalapirukad ja moosipirukad ning muidugi sült nii lihast kui kalast. Tehakse ka salateid. Tehti tanguvorsti (ilma vereta. vanausulised ütlevad, et vere sees on loomahing ja seda ei tohi ära süüa) ja kartulivorsti. Kartulivorsti jaoks riiviti kartulid, mis segati pekitükkide ja sibulaga ning topiti soole sisse. Peale paastuaega sööma tohtis hakata 7.jaanuari esimestel tundidel ehk peale keskööd, kui oli rõõmusõnum tulnud, et Kristus on sündinud. Vanemad inimesed räägivad, et sööma tohtis hakata siis, kui oli taevas täht langenud.

Jõulupühade külmade ilmade ajal tapeti kodusiga. Kõige populaarsem jõulutoit oligi värskest sealihast valmistatud sült. Seda tehti üks kord aastas. Jõululauale küpsetati ka seapraadi. Ülejäänud liha üritati säilitada eri kujul nii pikalt kui võimalik. Igas hoovis oli „must saun”, kus liha suitsutati, kuid tehti veel konserve, soolati. Kõik pandi aita seisma, kust see järgemööda toidulauale jõudis. Tangudest ja kartulist tehtud vorste maitsestati koirohuga.

Pirukaid oli laual nii magusaid kui soolaseid. Nende täitmiseks kasutati moose, porgandit, kapsast. Nii pirukad kui ka praed tehti ikka puuküttega ahjus. Seda traditsiooni hoitakse tänapäevani elus, sest sedaviisi valmistatud toit lihtsalt maitseb paremini.

Võimalikult palju ettevalmistusi tehti ära jõulude eel, et pidulikel päevadel ei peaks enam midagi tegema. Pidutoitu ei tohtinud aga süüa enne, kui Kristus on sündinud. Seda kuulutust mindi 6. jaanuaril enne südaööd palvelasse vastu võtma. Kaasa võis võtta ja palvelas süüdata ainult enda tehtud meevahast küünlaid (eestlased tegid vanasti küünlaid lambarasvast ja vene vanausulised meevahast, sest kodud ja kirikud olid kaetud ikoonidega ning meevahast küünlad ei tahmanud ega määrinud ikoone ära). Vaimulik käis ristiga ümber palvela ja kuulutas Kristuse sündimist. Siis sai minna koju head ja paremat maitsma. Seejärel hakkasid küla vahel ukselt uksele ja majast majja käima kristoslaavitajad, kes samuti kuulutasid Kristuse sündi. Kõige ees oli valgesse riietatud tütarlaps, kellel oli käes küünal. Nemad laulsid kirikulaule. Koputamise peale lubati nad alati rõõmuga sisse. Neile anti süüa, kingitusi ja ka raha. Tegemist oli väga oodatud külalistega.

6.jaanuari õhtul kirikusse minemisega algasid vanausulistel svjatkad (svjatõe vetšera) ehk pühad õhtud.

Ajaloolased väidavad, et Peipsi ääres kuuske üldjuhul jõuludeks tuppa ei toodud. Küll aga on vanausulised aegade jooksul abiellunud teiseusulistega, mis tõttu on ka kombeid segunenud ja on toodud tuppa kuuseoksi detsembri lõpus ja viidi välja Kristuse ristimise pühal 19. jaanuaril. Need ehiti toas ära. Alates 20.sajandi teisest poolest hakati peaaegu igas vanausuliste kodus kaunistama kuuski “õigeks” aastavahetuseks. Uus püha tuli vanausuliste ellu, kuid ei unustatud ära ka aasta vastuvõtmist vana kalendri järgi. Tavaliselt toodi kuusk või oksad tuppa 29. või 30. detsembril. Seda kaunistati koduaia õunte ja küpsistega, kuid veelgi sagedamini olid kaunistused paberist ja oma kätega tehtud.

Lastele jõuludeks kingitusi ei tehtud. Suurimat rõõmu pakkusid põnnidele helge meeleolu ja oodatud kristoslaavitajad. Samuti sai laste rõõmuks jõulude ajal korralikult süüa ning neid kostitati präänikute, pirukate ja küpsistega. Pidupäevadel ei pidanud lapsedki tööd tegema ja see oli nendele oluline vaheldus. Üks jõuluõhtu kommetest ja uskumustest oli vanausulisel riiete vahetamine. Peale kirikus käimist tuli selga panna uued riided ja lapsed teadsid, et jõuluõhtul saavad nad uued sokid, mütsi või mõne muu riideeseme.

7. jaanuarist algas lõbus külaelu. Sõideti saanidega, kelgutati, uisutati, suusatati. Samovarid huugasid külatänavatel ja külarahvas suhtles omavahel rõõmsalt. Eelnenud paastu ajal lõbutseda ei tohtinud ja siis pidid inimesed olema vait ja vagusi. Nüüd sai ennast lõpuks vabalt tunda. Vana uueaasta ööl (13.jaanuarist 14.jaanuarini) noorus naljatas ja tegi koerustükke, kelmuseid. Noormehed ja neiud lükkasid ümber puuriitu, katsid klaasitükiga kinni ahjulõõre või toppisid need riideräbalatega kinni, maja katusele veeti väheldasi paate või regesid, võeti väravaid hingedelt maha. Võidi küttepuid vedada ühe peremehe juurest teise juurde või lohistada teise maja juurde jupp latt-tara, tassida puust sadamatrepp kodu juurest külatänavale või sulgeda vaiaga välisuks, et pererahvas ei pääseks kodust välja tänavale. Võidi koputatda pererahva uksele ja ukse avamisel tuppa visata mädanenud kõrvits. Oli lugusid, kus pererahva voodi külge seoti hobune, kelle hirnatuse peale pererahvas unest üles ärkas. Pererahvas pahandada ei tohtinud, sest “oli juba selline kord”. Pärast noored likvideerisid oma kelmused ja seejärel peeti maha korralik pidusööma nendega, kellele kelmus korda saadeti. Vanausulised olid üldiselt hea huumorisoonega ja selline traditsioon käis svjatkade juurde.

18.jaanuaril saabus kolmekuninga-laupäev. Siis pesti kolmekuningapäevaks kogu majakraam ja kõik nõud püha veega üle.

Jõulude ja aastavahetuse ajale eelnevale paastule on vanausuliste traditsioonides lisaks veel teisigi piiranguid. Näiteks jõulupaastu ajal ei tohi mingil juhul abielluda, aga pärast jõule – vabalt!

Jõulude ja kolmekuningapäeva vahelisel ajal tegelesid tüdrukud ennustamisega, kuigi see ei lähe vanausuliste religioossete põhimõtetega üldse kokku (vanemad naised ja väga usklikud vanausulised heaks ei kiida kommet). Legendi järgi oli Jumal Kristuse sünni üle nii õnnelik, et unustas ennustamise väravad kinni panna ja just sellel ajal saab näha, mida tulevik toob.

Need, kes soovisid teada saada oma saatust, ootasid kannatamatult just pühade teist nädalat, mida loetakse parimaks ennustamise ajaks. Ennustati tulevast peigmeest. Selleks oli mitu võimalust:

  • Tüdruk läks mõne tare akna taha ja küsis “Kuidas minu tulevast peigu kutsutakse?”. Selle nimega, mida vastati, pidigi peigmees olema.
  • Öösel söödeti tares kukke. Kelle juurde kukk kõndis, see pidi esimesena mehele saama.
  • Mõõdeti kingadega tuba aknast ukseni;
  • Vaadati läbi sõrmuse, mis oli lastud veega täidetud klaasi;
  • Pakuti esimesele vastutulnud meesterahvale värskeltküpsetatud kakku – kokorat;
  • Pühiti luuaga ristteel lund;
  • Visati kinga üle oma pea.
  • Selleks, et näha oma tulevast unes , pandi peapadja alla kamm, tükk leiba, niidirull või tehti tikkudest kaev või pandi pea alla väljavalitu jaoks vöö.

Ennustada ei tohtinud ikooni ees ega valgel ajal, ennustamine pidi olema salapärane tegevus.

Praegusel ajal kombed segunenud ja nii ei teagi, milline on kohalik komme ja milline on vanausuline või õigeusklik. Koos elades on see loomulik, et arvestatakse teineteisega. Näiteks seegi, et kohalikud räägivad kumbki omas keeles – eestlane eesti keeles ja venelane vene keeles, aga saadakse teineteisest väga hästi aru. See ongi pika aja jooksul kõrvuti elamise tulemus. Nii ka jõulukommetega.

Tänapäeval vanausuliste noored tulevad jõuludeksmkoju vanemate juurde kokku. Ema ja isa on valmistanud korraliku uhke pidusöögi ja küla vahel võib praegugi kohata kristoslaavitajaid. Ollakse öö otsa üleval, puhatakse ja mängitakse lauamänge, tööd ei tehta. Tänapäeva vanausuliste lapsed saavad kingitusi, mis on tulnud kaasa uue aja kommetega. Säilinud on komme käia jõulujumalateenistusel, kuhu võetakse kaasa kõik lapsed ja lapselapsed.

Kasutatud allikad:

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.