fbpx

Varnja – eile, täna, homme

Tänavu saab Varnja alevik esmamainimisest 440-aastaseks. Selle puhul väike ülevaade!

Varnja eile:

Varnja kallas 18.11.1932 (Rahvusarhiiv)

Varnja alevik asub Peipsi järve läänerannikul Tartumaa Peipsiääre vallas, Emajõe suudmest 6 km põhja poole. Varnja on üks vanematest kaluriküladest Peipsi järve kaldal. Esmakordselt mainitakse küla 1582. a Warnia nime all. Edaspidi võib kohata ka küla kohta viiteid nimedega Warnie, Варния, Warnne, Waronja, Warnja.

Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga), millega seostatakse Jäälahingut. 5. aprillil 1242. aastal toimus Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures lahing Tartu piiskopkonna, Liivi ordu ja Aleksandr Nevski juhtimisel Novgorodi vabariigi ja A. Nevski Suzdali vürstiriikide sõjaüksuste vahel. Sellest lahingust sõltus väidetavalt ida-lääne piiri paikapanek ja piir on jäänud vaidlusaluseks teemaks siiani.

18.sajandil sai Varnja üheks peamiseks fedossejevlaste keskuseks.

1785.a õnnistati sisse Varnja vanausuliste puust palvemaja, 1812.a asutati külakool. 1820.a elas Varnjas 63 vene ja 12 eesti peret (94 vene pärus- ja 322 vabatalupoega, 153 eesti pärus- ja 10 vabatalupoega). 1851.a elas külas 436 venelast ja 154 eestlast. 1855.a õnnistati sisse õigeusu Issanda Templisseviimise puukirik, mis ehitati ümber Kavastu mõisa valitsejamajast, ja 1858.a avati õigeusu kirikukool. 1871.aastaks oli Varnja vanausuliste koguduses 600 liiget. Nii tegutsesid külas üheaegselt nii vanausuliste kui õigeusuliste kogudused.

Varnja vanausuliste palvemaja oli 20.sajandi alguseks lagunemas ning kohaliku ehitusettevõtja Saveli Fomini algatusel koguti annetusi uue palvela ehitamiseks. Arhitekt Wilhelm Schillingi 1902.a projekti järgi ehitati uus telliskividest pühakoda, mis pühitseti 1903.aastal. Hoone ehitati õõtsuva pinnase tõttu parvedele. Ikonostaasi maalis Filipp Mõznikov. Algselt ilma silmatorkavate väliste kiriklike atribuutideta ehitatud palvemaja võib pärast hilisemaid juurdeehitusi (1935 lisati kella- ja haritorn) nimetada kirikuks, erinevalt teistest tagasihoidlikest puust palvemajadest Peipsimaal. Palvemaja uhkus on viierealine 84 pühapildist koosnev ikonostaas, mille maalis Gavriil Frolovi õpilane Filipp Mõznikov koos abilistega. Kuigi Varnja palvelat on 2 korda röövitud, on tänaseks ikoonid külaelanike poolt palevlasse annetatud. Varnja palvelat võib lugeda kõige uhkema ikonostaasiga palvelaks vanausu palvelate seas.

Varnja kiriku ees, foto u 1960ndatest. Erakogu.

Peipsiääre, sh Varnja sooäärne maa oli põlluharimiseks eestlaste seas ebasobiv ning seetõttu oli piirkond eestlaste poolt hõredalt asustatud. Erinevalt eesti pärustalupoegadest ning kohalikest vene põliselanikest olid piirkonda Venemaalt usukiusamise eest Peipsi taha põgenenud vanausulised seisuselt vabatalupojad. Majaaluse maa ja aiamaade eest maksti kohalikele mõisnikele renti (tollal kuulus Eestimaa Rootsi võimu alla, kes usukiusamisega ei tegelenud). Ümbruskonnas asusid väiksemad mõisad Kokora, Kavastu, Pala. suurem mõis oli Alatskivil. Raharendi eest saadi ka kalapüügiluba. Siinsete oludega kohaneti kiiresti, säilitades seejuures vanavene kombed. Järveäärsetes kehva maaga külades elatuti peamiselt kalapüügist ja juurviljakasvatusest. Peipsi järvest püüti siiga, haugi, latikat, rääbist, ahvenat, kiiska ja tinti.

Olulised tegevusalad vanausuliste külades, sh Varnjas, olid puit- ja kiviehitus ning ulgtöödel käimine. Suveperioodil lahkusid paljud vanausulistest mehed oma kodukülast päris pikaks ajaks ehitustöödele suurematesse Venemaa linnadesse, samuti mujale Eestisse. Kallaste ja Varnja kandis leidus rohkesti häid müürseppi, paljud Tartu linna majad on ehitatud vanausulistest ehitusmeistrite poolt. Üheks edu põhjuseks oli vanausuliste ausus – nende sõna maksis sama palju kui teiste allkiri.

Eesti Vabariigi 7.aastapäeva tähistamine Varnja külatänaval (Riigiarhiiv)

Endiselt kodumaalt, Venemaalt, on pärit peipsivenelaste tugev aiandustraditsioon. Vanausuliste naised tegelesid peamiselt sibula, siguri ja teiste põllukultuuride kasvatamisega. Venemaalt toodi kaasa sibulasort “Bessonovski”, mis kasvas Peipsi mullas väga hästi. Hiljem hakati kasvatama ka kurke, tomateid, porgandit, kaalikat, peeti, kapsast, kartulit ja küüslauku. Kuni Eesti-Vene piir oli lahti, müüdi palju aiasaadusi ja kala Venemaa turgudele ning vanausulised oma karskluse ja töökuse tõttu olid heal järjel. Pärast iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918.a veebruaris ja Tartu rahulepingu sõlmimist 1920.a kulges Peipsil Eesti-Vene riigipiir ning sidemed järve idakaldaga katkesid. Pärast Eesti Vabariigi teket ulatus Varnja elanike arv tuhandeni. Kolm neljandikku elanikest olid vanausulised. 1930.aastaks oli Varnja vanausu koguduse liikmete arv kasvanud 920ni. Seevastu õigeusk Varnjas hääbus vaikselt. Õigeusu kiriku katus langes sisse 2000.aastate alguspoolel. 2014.a registreeriti Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku Varnja Issanda Templisseviimise Püha kogudus ning 2015.aastal valmis uus väike puidust õigeusu palvemaja Varnjas.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi aeg oli vanausulistele suhteliselt soodne, esmakordelt võeti avalikult osa riigi poliitilisest elust, ehitati uusi palvelaid. Enamik külades elavaid mehi kuulus vabatahtlikesse tuletõrjeühingutesse. Järsk muutus saabus Peipsimaa ellu 1940.a suvel, kui algas nõukogude okupatsioon. Hakati tegema tugevat usuvastast propagandat, likvideeriti kõik kohalikud kultuuriharidusseltsid, suleti palvelaid. Järgnenud saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 viidi Peipsiääre elanikke sunniviisiliselt tööle Saksamaale või saadeti koonduslaagritesse. Kannatada said pühakojad. Saksa okupatsiooni ajal anti Peipsivene küladele ja tänavatele tagasi nende tsaariaegsed nimed.

Nõukogude aeg mõjus vanausulistele rängalt. Paljud noored pered kolisid paremat elu otsides linna elama ning Peipsiäärsed külad hakkasid tühjenema. Vanausuliste kombed hakkasid ohjeldamatu usuvastase propaganda tõttu välja surema. Inimesed ei julgenud enam kirikus käia, sest oli oht tööst ilma jääda. Enam ei kehtinud kunagine range alkoholi tarbimise ja suitsetamise keeld, hakati kasutama võõrastega ühiseid toidunõusid jmt.1960ndatest hakkasid levima segaabielud teiseusulistega.

Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991.aastal algas vanausuliste elus taassünd.

Varnja täna:

1.augusti 2021 seisuga on Varnja elanike arv 158 inimest (allikas Peipsiääre vallavalitsus)

Varnjas on aktiivne kultuurielu, millele on õla alla pannud Sibulatee võrgustik oma liikmete ja sädeinimestega:

  • Voronja galerii avas oma uksed Varnjas 2014.aasta suvel ja on sellest ajast saadik olnud kultuurisaadik ja teerajaja. Tänaseks on 8 kultuurisuve jooksul Varnjat avastanud kümned tuhanded kodumaised huvilised ja väliskülalised.
  • Lendav Laev koduresto alustas Varnjas toimetamist 2019.aastal ja 2021.a suvel avas kunstnikest pererahvas oma kodus lisaks ka kunstigalerii, mida külalised saavad nautida.
  • Mesi tare pererahva väikene hobi kasvas aastatega järjest suuremaks ja säravamaks, niiet ei mahtunud oma koju enam ära. Sellest tulenevalt ja et saaks mugavamalt ning suuremate gruppidega ka muretumalt Peipsiveere teekultuuri õpitubasid läbi viia, samovaride hingeelu tutvustada ning üheskoos samovariteed juua, avas Mesi tare kodumaja pererahvas nö hobimajana Varnjas Samovarimaja 2020.aasta augusti lõpus. Aastaga on Samovarimajas teed joomas käinud 1500 inimest ning niisama uudistamas veel üle 2000 külalise.
  • Mesi tare kodumaja, vanausuliste ehedasse elamusse rajatud puhkemaja, annab Sibulatee ja Peipsimaa külalistele võimaluse kogeda elu vanausuliste moodi ning nö ööbida muuseumis. 2015.a jaanipäeval uksed avanud Mesi tare järgib sisustuses kohalikke tavasid ning võlub külalisi oma autentsusega.

Lisaks Sibulatee võrgustiku tegemistele on Varnjas ka muid aktiivseid elanikke:

  • 2002.a Varnja Perekonna Seltsi juhatuse otsusega avati Varnja elava ajaloo muuseum. Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate vanausuliste elulaadist XIX sajandi lõppust – XX sajandi alguseni. Seintel ripuvad vanausuliste tikanditega rahvariided, perekonnapildid. On sisustatud tüüpiline vanausuliste elutuba voodite, laua, kummuti ja peegliga. Toas on tikanditega linikuid, tekke jms. Erilisel kohal asub Jumala nurk. Teine tuba on naise töötuba, kus asub kangastelg, mannekeen, vokid jms. Muusiumis on eksponeeritud ka mitmeid vanausuliste tööpraktikas kasutusel olnud tööriistu. Samas majas toimetab ka Varnja raamatukogu.
  • Varnja küla lõpus asub Varnja piirivalvekordon, kes hoiab silma peal Peipsi järvel ning kalameestel.
  • Küla Tartu poolsel sissesõidul on igapäevaselt kl 10-20 avatud Varnja kauplus.
  • Varnja küla Kasepäeva poolses otsas tegutseb väike Varnja õigeusu palvela, kus tänasel päeval on pühapäevasel teenistusel rohkem osalejaid kui vanausu palvelas.
  • Igal kevadel on näha Varnja veneküla poolel (ajalooliselt jagunes Varnja küla kaheks – kirikust paremale piki tänavküla lookles estonskii krai ja kirikust vasakule russki krai) rohkeid sibulapeenraid, mis suve lõpuks ja sügiseks majaesisteks müügilettideks muutuvad.
  • Sügise saabudes, kui sibulamüük on lõpusirgel, liiguvad peremehd-perenaised ratastega Varnja taha sohu jõhvikale. See on paljude perede oluline sissetulek. Igal õhtul kartulikoti täie jõhvikaid soost jalgratta najal välja tarides suundutakse kokkuostjate manu. Jõhvikal käiakse kuni lumetulekuni.

Varnja kallas juuni 2020 (foto Ahto Sooaru). Pääs Peipsi järvele on sajakonna meetri ulatuses roostikku täis ja iga majapidamise juurde on süvendatud kanal.

Varnja homme:

Sibulateelistena valutame südant kohaliku kultuuri ja kombestiku säilimise osas. Vanausuliste noored ei huvitu traditsioonide jätkamisest ega kohapealsest elust (kus veel 21.sajandil ei ole majades vett ega kanalisatsiooni), kus sügavate sibulapeenarde harimine on raske füüsiline töö ning vanamemmede vanus juba 80+. Niikaua, kui veel on, kellelt õppida ja mida säilitada, me seda Peipsiveeres hoiame ja austame ja säilitame.

Loodame siiski, et Varnjal on pikk tee veel minna ja et vanausuliste pärandkultuuri saab meie külas veel pikalt nautida ja armastada.

Kasutatud allikad:

  • Suitsutare 7. Eesti vabaõhumuuseumi trükis 2016
  • Peipsi-Pihkva järve asulad. Mihhailov 2013
  • Peipsimaa etnilisest ajaloost. Moora, 1964
  • Isevärki Peipsiveer. Morozova, Novikov, 2007
  • Vene vanausulised ja nende pühakojad Eestis. Plaat, 2016
  • www.ra.ee (Riigiarhiiv)
  • www.mesitare.ee (Mesi tare kodumaja fotod)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga