Mesi tare blogi

Nina jäämäed

Iga-kevadine Peipsi kevadekuulutaja on Nina külas üle Peipsi järve kallaste pressivad jäämäed, mida tullakse uudistama lähedalt ja kaugelt. Ajaloost on teada aastaid, mil loodus nalja pole mõistnud ning oma teelt nii mõnegi hoone pühkinud.

Riigiarhiivi FOTIS fotode infosüsteemist leiab Nina küla jäämägede kohta ajaloolisi jäädvustusi:

Piltidelt on näha jäämägesid, mis tulnud lausa Nina tuletornini välja.

Varnja – eile, täna, homme

Tänavu saab Varnja alevik esmamainimisest 440-aastaseks. Selle puhul väike ülevaade!

Varnja eile:

Varnja kallas 18.11.1932 (Rahvusarhiiv)

Varnja alevik asub Peipsi järve läänerannikul Tartumaa Peipsiääre vallas, Emajõe suudmest 6 km põhja poole. Varnja on üks vanematest kaluriküladest Peipsi järve kaldal. Esmakordselt mainitakse küla 1582. a Warnia nime all. Edaspidi võib kohata ka küla kohta viiteid nimedega Warnie, Варния, Warnne, Waronja, Warnja.

Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga), millega seostatakse Jäälahingut. 5. aprillil 1242. aastal toimus Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures lahing Tartu piiskopkonna, Liivi ordu ja Aleksandr Nevski juhtimisel Novgorodi vabariigi ja A. Nevski Suzdali vürstiriikide sõjaüksuste vahel. Sellest lahingust sõltus väidetavalt ida-lääne piiri paikapanek ja piir on jäänud vaidlusaluseks teemaks siiani.

18.sajandil sai Varnja üheks peamiseks fedossejevlaste keskuseks.

1785.a õnnistati sisse Varnja vanausuliste puust palvemaja, 1812.a asutati külakool. 1820.a elas Varnjas 63 vene ja 12 eesti peret (94 vene pärus- ja 322 vabatalupoega, 153 eesti pärus- ja 10 vabatalupoega). 1851.a elas külas 436 venelast ja 154 eestlast. 1855.a õnnistati sisse õigeusu Issanda Templisseviimise puukirik, mis ehitati ümber Kavastu mõisa valitsejamajast, ja 1858.a avati õigeusu kirikukool. 1871.aastaks oli Varnja vanausuliste koguduses 600 liiget. Nii tegutsesid külas üheaegselt nii vanausuliste kui õigeusuliste kogudused.

Varnja vanausuliste palvemaja oli 20.sajandi alguseks lagunemas ning kohaliku ehitusettevõtja Saveli Fomini algatusel koguti annetusi uue palvela ehitamiseks. Arhitekt Wilhelm Schillingi 1902.a projekti järgi ehitati uus telliskividest pühakoda, mis pühitseti 1903.aastal. Hoone ehitati õõtsuva pinnase tõttu parvedele. Ikonostaasi maalis Filipp Mõznikov. Algselt ilma silmatorkavate väliste kiriklike atribuutideta ehitatud palvemaja võib pärast hilisemaid juurdeehitusi (1935 lisati kella- ja haritorn) nimetada kirikuks, erinevalt teistest tagasihoidlikest puust palvemajadest Peipsimaal. Palvemaja uhkus on viierealine 84 pühapildist koosnev ikonostaas, mille maalis Gavriil Frolovi õpilane Filipp Mõznikov koos abilistega. Kuigi Varnja palvelat on 2 korda röövitud, on tänaseks ikoonid külaelanike poolt palevlasse annetatud. Varnja palvelat võib lugeda kõige uhkema ikonostaasiga palvelaks vanausu palvelate seas.

Varnja kiriku ees, foto u 1960ndatest. Erakogu.

Peipsiääre, sh Varnja sooäärne maa oli põlluharimiseks eestlaste seas ebasobiv ning seetõttu oli piirkond eestlaste poolt hõredalt asustatud. Erinevalt eesti pärustalupoegadest ning kohalikest vene põliselanikest olid piirkonda Venemaalt usukiusamise eest Peipsi taha põgenenud vanausulised seisuselt vabatalupojad. Majaaluse maa ja aiamaade eest maksti kohalikele mõisnikele renti (tollal kuulus Eestimaa Rootsi võimu alla, kes usukiusamisega ei tegelenud). Ümbruskonnas asusid väiksemad mõisad Kokora, Kavastu, Pala. suurem mõis oli Alatskivil. Raharendi eest saadi ka kalapüügiluba. Siinsete oludega kohaneti kiiresti, säilitades seejuures vanavene kombed. Järveäärsetes kehva maaga külades elatuti peamiselt kalapüügist ja juurviljakasvatusest. Peipsi järvest püüti siiga, haugi, latikat, rääbist, ahvenat, kiiska ja tinti.

Olulised tegevusalad vanausuliste külades, sh Varnjas, olid puit- ja kiviehitus ning ulgtöödel käimine. Suveperioodil lahkusid paljud vanausulistest mehed oma kodukülast päris pikaks ajaks ehitustöödele suurematesse Venemaa linnadesse, samuti mujale Eestisse. Kallaste ja Varnja kandis leidus rohkesti häid müürseppi, paljud Tartu linna majad on ehitatud vanausulistest ehitusmeistrite poolt. Üheks edu põhjuseks oli vanausuliste ausus – nende sõna maksis sama palju kui teiste allkiri.

Eesti Vabariigi 7.aastapäeva tähistamine Varnja külatänaval (Riigiarhiiv)

Endiselt kodumaalt, Venemaalt, on pärit peipsivenelaste tugev aiandustraditsioon. Vanausuliste naised tegelesid peamiselt sibula, siguri ja teiste põllukultuuride kasvatamisega. Venemaalt toodi kaasa sibulasort “Bessonovski”, mis kasvas Peipsi mullas väga hästi. Hiljem hakati kasvatama ka kurke, tomateid, porgandit, kaalikat, peeti, kapsast, kartulit ja küüslauku. Kuni Eesti-Vene piir oli lahti, müüdi palju aiasaadusi ja kala Venemaa turgudele ning vanausulised oma karskluse ja töökuse tõttu olid heal järjel. Pärast iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918.a veebruaris ja Tartu rahulepingu sõlmimist 1920.a kulges Peipsil Eesti-Vene riigipiir ning sidemed järve idakaldaga katkesid. Pärast Eesti Vabariigi teket ulatus Varnja elanike arv tuhandeni. Kolm neljandikku elanikest olid vanausulised. 1930.aastaks oli Varnja vanausu koguduse liikmete arv kasvanud 920ni. Seevastu õigeusk Varnjas hääbus vaikselt. Õigeusu kiriku katus langes sisse 2000.aastate alguspoolel. 2014.a registreeriti Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku Varnja Issanda Templisseviimise Püha kogudus ning 2015.aastal valmis uus väike puidust õigeusu palvemaja Varnjas.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi aeg oli vanausulistele suhteliselt soodne, esmakordelt võeti avalikult osa riigi poliitilisest elust, ehitati uusi palvelaid. Enamik külades elavaid mehi kuulus vabatahtlikesse tuletõrjeühingutesse. Järsk muutus saabus Peipsimaa ellu 1940.a suvel, kui algas nõukogude okupatsioon. Hakati tegema tugevat usuvastast propagandat, likvideeriti kõik kohalikud kultuuriharidusseltsid, suleti palvelaid. Järgnenud saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 viidi Peipsiääre elanikke sunniviisiliselt tööle Saksamaale või saadeti koonduslaagritesse. Kannatada said pühakojad. Saksa okupatsiooni ajal anti Peipsivene küladele ja tänavatele tagasi nende tsaariaegsed nimed.

Nõukogude aeg mõjus vanausulistele rängalt. Paljud noored pered kolisid paremat elu otsides linna elama ning Peipsiäärsed külad hakkasid tühjenema. Vanausuliste kombed hakkasid ohjeldamatu usuvastase propaganda tõttu välja surema. Inimesed ei julgenud enam kirikus käia, sest oli oht tööst ilma jääda. Enam ei kehtinud kunagine range alkoholi tarbimise ja suitsetamise keeld, hakati kasutama võõrastega ühiseid toidunõusid jmt.1960ndatest hakkasid levima segaabielud teiseusulistega.

Peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991.aastal algas vanausuliste elus taassünd.

Varnja täna:

1.augusti 2021 seisuga on Varnja elanike arv 158 inimest (allikas Peipsiääre vallavalitsus)

Varnjas on aktiivne kultuurielu, millele on õla alla pannud Sibulatee võrgustik oma liikmete ja sädeinimestega:

  • Voronja galerii avas oma uksed Varnjas 2014.aasta suvel ja on sellest ajast saadik olnud kultuurisaadik ja teerajaja. Tänaseks on 8 kultuurisuve jooksul Varnjat avastanud kümned tuhanded kodumaised huvilised ja väliskülalised.
  • Lendav Laev koduresto alustas Varnjas toimetamist 2019.aastal ja 2021.a suvel avas kunstnikest pererahvas oma kodus lisaks ka kunstigalerii, mida külalised saavad nautida.
  • Mesi tare pererahva väikene hobi kasvas aastatega järjest suuremaks ja säravamaks, niiet ei mahtunud oma koju enam ära. Sellest tulenevalt ja et saaks mugavamalt ning suuremate gruppidega ka muretumalt Peipsiveere teekultuuri õpitubasid läbi viia, samovaride hingeelu tutvustada ning üheskoos samovariteed juua, avas Mesi tare kodumaja pererahvas nö hobimajana Varnjas Samovarimaja 2020.aasta augusti lõpus. Aastaga on Samovarimajas teed joomas käinud 1500 inimest ning niisama uudistamas veel üle 2000 külalise.
  • Mesi tare kodumaja, vanausuliste ehedasse elamusse rajatud puhkemaja, annab Sibulatee ja Peipsimaa külalistele võimaluse kogeda elu vanausuliste moodi ning nö ööbida muuseumis. 2015.a jaanipäeval uksed avanud Mesi tare järgib sisustuses kohalikke tavasid ning võlub külalisi oma autentsusega.

Lisaks Sibulatee võrgustiku tegemistele on Varnjas ka muid aktiivseid elanikke:

  • 2002.a Varnja Perekonna Seltsi juhatuse otsusega avati Varnja elava ajaloo muuseum. Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate vanausuliste elulaadist XIX sajandi lõppust – XX sajandi alguseni. Seintel ripuvad vanausuliste tikanditega rahvariided, perekonnapildid. On sisustatud tüüpiline vanausuliste elutuba voodite, laua, kummuti ja peegliga. Toas on tikanditega linikuid, tekke jms. Erilisel kohal asub Jumala nurk. Teine tuba on naise töötuba, kus asub kangastelg, mannekeen, vokid jms. Muusiumis on eksponeeritud ka mitmeid vanausuliste tööpraktikas kasutusel olnud tööriistu. Samas majas toimetab ka Varnja raamatukogu.
  • Varnja küla lõpus asub Varnja piirivalvekordon, kes hoiab silma peal Peipsi järvel ning kalameestel.
  • Küla Tartu poolsel sissesõidul on igapäevaselt kl 10-20 avatud Varnja kauplus.
  • Varnja küla Kasepäeva poolses otsas tegutseb väike Varnja õigeusu palvela, kus tänasel päeval on pühapäevasel teenistusel rohkem osalejaid kui vanausu palvelas.
  • Igal kevadel on näha Varnja veneküla poolel (ajalooliselt jagunes Varnja küla kaheks – kirikust paremale piki tänavküla lookles estonskii krai ja kirikust vasakule russki krai) rohkeid sibulapeenraid, mis suve lõpuks ja sügiseks majaesisteks müügilettideks muutuvad.
  • Sügise saabudes, kui sibulamüük on lõpusirgel, liiguvad peremehd-perenaised ratastega Varnja taha sohu jõhvikale. See on paljude perede oluline sissetulek. Igal õhtul kartulikoti täie jõhvikaid soost jalgratta najal välja tarides suundutakse kokkuostjate manu. Jõhvikal käiakse kuni lumetulekuni.

Varnja kallas juuni 2020 (foto Ahto Sooaru). Pääs Peipsi järvele on sajakonna meetri ulatuses roostikku täis ja iga majapidamise juurde on süvendatud kanal.

Varnja homme:

Sibulateelistena valutame südant kohaliku kultuuri ja kombestiku säilimise osas. Vanausuliste noored ei huvitu traditsioonide jätkamisest ega kohapealsest elust (kus veel 21.sajandil ei ole majades vett ega kanalisatsiooni), kus sügavate sibulapeenarde harimine on raske füüsiline töö ning vanamemmede vanus juba 80+. Niikaua, kui veel on, kellelt õppida ja mida säilitada, me seda Peipsiveeres hoiame ja austame ja säilitame.

Loodame siiski, et Varnjal on pikk tee veel minna ja et vanausuliste pärandkultuuri saab meie külas veel pikalt nautida ja armastada.

Kasutatud allikad:

  • Suitsutare 7. Eesti vabaõhumuuseumi trükis 2016
  • Peipsi-Pihkva järve asulad. Mihhailov 2013
  • Peipsimaa etnilisest ajaloost. Moora, 1964
  • Isevärki Peipsiveer. Morozova, Novikov, 2007
  • Vene vanausulised ja nende pühakojad Eestis. Plaat, 2016
  • http://www.ra.ee (Riigiarhiiv)
  • http://www.mesitare.ee (Mesi tare kodumaja fotod)

Jõulukombed vanausuliste peres

Vanausulised elavad vana, Juliuse kalendri järgi. Meile harjumuspärase Gregoriuse kalendriga on sel 13 päeva vahet. Seepärast on vanausuliste jõulud 6. ja 7. jaanuaril ning “vana uusaasta” saabub 13. ja 14. jaanuari vahetusel. Jõulud olid vanausuliste peredes väga-väga oodatud aeg – oli pühalik ja pidulik kodune aeg, siis ei pidanud tööd tegema, toidud tehti ette valmis, mängitakse jõulumänge, käiakse üksteisel külas. Käiakse kirikus jõuluteenistusel. Kodus kambrid tuleb puhtaks teha, kaunistada, uued ilusad tekstiilid välja panna. Laudadele uued laudlinad ja ikooni peale uus pühaserätt. Jõuludeks tuleb maha panna täiesti uhiuued lumivalged kaltsuvaibad. On helge, ilus, ootusärev aeg.

Vanausuliste jõulukombestiku juurde kuulub jumalateenistus kirikus. Vanasti kestsid jumalateenistused kogu öö, kuid praegu on need lühemad. Siis käisid jõulude ajal, pärast öist jumalateenistust varasel hommikutunnil, koguduse õpetaja ja koorilauljad – Kristusekuulutajad (kristoslaavitajad) – majast majja ning laulsid igas majas Issandale kiitust ja õnnistasid kodusid. Majja tulles esitavad nad jõuluteemalisi vaimulikke ülistuslaule, mis kuulutavad päästja tulekut. Ja muidugi ootab igas kodus ees neid pidulik ja rikkalik kostitus, mõnikord antakse ka raha. Käidi väikeste gruppidena kõik majad läbi, kus elasid vanausulised. Kristoslaavitajate mittevastuvõtmist peeti suureks patuks. Tänapäeval laualavad palveamajade kirikukoorides ainult elatanud naised. Minna pärast pikalelevinud jumalateenistust kõiki kodusid läbi käima, selleks ei jätku neil tervist, seetõttu lähevad nad ainult nende juurde, kes on neid varem kutsunud.

Olenevalt piirkonnast, täisealised mehed Kristust ülistamas ei käinud, käisid noorukid ja naised, vahel lapsed. Pererahvas andis kristoslaavitajate nastavnikule külastuse ja õnnistuslaulude eest raha, aga nastavnik jagas pärast laulukoorile. Küla oli suur, käidi kaks- kaks ja pool päeva kodusid mööda. Nii see kopikas kogunes. Inimesed olid tänulikud, kelle juurde kristoslaavitajad tulid. Alati võeti neid väga-väga rõõmsalt vastu. Igaüks kristoslaavitajatest võis kostitada ennast pidulauas, millega aga soovis. Harilikult oli jõuludeks väga rikkalik laud.

Enne jõule on vanausulistel paastuaeg ja siis lihatoite ei sööda. Paastu ajal on laual au sees seened, kurgid ja teised aiasaadustest toidud, rohkelt taimsetest komponentidest tehtud roogasid. Vanausulised olid väga leidlikud tegema taimetoite, et toidulauda mitmekesisena hoida. Jõulupaast oli kuue-nädalane. Sel ajal söödi palju vinegretti ning muud, mida keldrisse oli kogutud. Hapukapsa ja peedi kõrval hapukurke, marineeritud seeni ja kõrvitsat. Seened on korjatud ümberkaudsetest metsadest, kõik muu aga oma aiamaalt. Sahvrid on Peipsi ääres suured ja sinna neid purke ja hapendamistünne mahtus. Peale selle hoiti seal kartuleid ja köögivilju. Paastu ajal võis süüa ka kala. Kui varatalvel värsket kala ei saadud, söödi kuivatatud tinti, voblat (kuivatatud särg), soolarääbist, soolalatikat. Kui oli saagiõnne, tehti siiapirukaid. Paastu lõpuks oli kõigil kalast kõrini ja kõht korises liha järele.

Kui lõpeb paastuaeg, siis võib hakata sööma ka lihatoite ja nii on peolaual lihapraad mulgikapsaga, kartulid, õlis praetud kalapirukad ja moosipirukad ning muidugi sült nii lihast kui kalast. Tehakse ka salateid. Tehti tanguvorsti (ilma vereta. vanausulised ütlevad, et vere sees on loomahing ja seda ei tohi ära süüa) ja kartulivorsti. Kartulivorsti jaoks riiviti kartulid, mis segati pekitükkide ja sibulaga ning topiti soole sisse. Peale paastuaega sööma tohtis hakata 7.jaanuari esimestel tundidel ehk peale keskööd, kui oli rõõmusõnum tulnud, et Kristus on sündinud. Vanemad inimesed räägivad, et sööma tohtis hakata siis, kui oli taevas täht langenud.

Jõulupühade külmade ilmade ajal tapeti kodusiga. Kõige populaarsem jõulutoit oligi värskest sealihast valmistatud sült. Seda tehti üks kord aastas. Jõululauale küpsetati ka seapraadi. Ülejäänud liha üritati säilitada eri kujul nii pikalt kui võimalik. Igas hoovis oli „must saun”, kus liha suitsutati, kuid tehti veel konserve, soolati. Kõik pandi aita seisma, kust see järgemööda toidulauale jõudis. Tangudest ja kartulist tehtud vorste maitsestati koirohuga.

Pirukaid oli laual nii magusaid kui soolaseid. Nende täitmiseks kasutati moose, porgandit, kapsast. Nii pirukad kui ka praed tehti ikka puuküttega ahjus. Seda traditsiooni hoitakse tänapäevani elus, sest sedaviisi valmistatud toit lihtsalt maitseb paremini.

Võimalikult palju ettevalmistusi tehti ära jõulude eel, et pidulikel päevadel ei peaks enam midagi tegema. Pidutoitu ei tohtinud aga süüa enne, kui Kristus on sündinud. Seda kuulutust mindi 6. jaanuaril enne südaööd palvelasse vastu võtma. Kaasa võis võtta ja palvelas süüdata ainult enda tehtud meevahast küünlaid (eestlased tegid vanasti küünlaid lambarasvast ja vene vanausulised meevahast, sest kodud ja kirikud olid kaetud ikoonidega ning meevahast küünlad ei tahmanud ega määrinud ikoone ära). Vaimulik käis ristiga ümber palvela ja kuulutas Kristuse sündimist. Siis sai minna koju head ja paremat maitsma. Seejärel hakkasid küla vahel ukselt uksele ja majast majja käima kristoslaavitajad, kes samuti kuulutasid Kristuse sündi. Kõige ees oli valgesse riietatud tütarlaps, kellel oli käes küünal. Nemad laulsid kirikulaule. Koputamise peale lubati nad alati rõõmuga sisse. Neile anti süüa, kingitusi ja ka raha. Tegemist oli väga oodatud külalistega.

6.jaanuari õhtul kirikusse minemisega algasid vanausulistel svjatkad (svjatõe vetšera) ehk pühad õhtud.

Ajaloolased väidavad, et Peipsi ääres kuuske üldjuhul jõuludeks tuppa ei toodud. Küll aga on vanausulised aegade jooksul abiellunud teiseusulistega, mis tõttu on ka kombeid segunenud ja on toodud tuppa kuuseoksi detsembri lõpus ja viidi välja Kristuse ristimise pühal 19. jaanuaril. Need ehiti toas ära. Alates 20.sajandi teisest poolest hakati peaaegu igas vanausuliste kodus kaunistama kuuski “õigeks” aastavahetuseks. Uus püha tuli vanausuliste ellu, kuid ei unustatud ära ka aasta vastuvõtmist vana kalendri järgi. Tavaliselt toodi kuusk või oksad tuppa 29. või 30. detsembril. Seda kaunistati koduaia õunte ja küpsistega, kuid veelgi sagedamini olid kaunistused paberist ja oma kätega tehtud.

Lastele jõuludeks kingitusi ei tehtud. Suurimat rõõmu pakkusid põnnidele helge meeleolu ja oodatud kristoslaavitajad. Samuti sai laste rõõmuks jõulude ajal korralikult süüa ning neid kostitati präänikute, pirukate ja küpsistega. Pidupäevadel ei pidanud lapsedki tööd tegema ja see oli nendele oluline vaheldus. Üks jõuluõhtu kommetest ja uskumustest oli vanausulisel riiete vahetamine. Peale kirikus käimist tuli selga panna uued riided ja lapsed teadsid, et jõuluõhtul saavad nad uued sokid, mütsi või mõne muu riideeseme.

7. jaanuarist algas lõbus külaelu. Sõideti saanidega, kelgutati, uisutati, suusatati. Samovarid huugasid külatänavatel ja külarahvas suhtles omavahel rõõmsalt. Eelnenud paastu ajal lõbutseda ei tohtinud ja siis pidid inimesed olema vait ja vagusi. Nüüd sai ennast lõpuks vabalt tunda. Vana uueaasta ööl (13.jaanuarist 14.jaanuarini) noorus naljatas ja tegi koerustükke, kelmuseid. Noormehed ja neiud lükkasid ümber puuriitu, katsid klaasitükiga kinni ahjulõõre või toppisid need riideräbalatega kinni, maja katusele veeti väheldasi paate või regesid, võeti väravaid hingedelt maha. Võidi küttepuid vedada ühe peremehe juurest teise juurde või lohistada teise maja juurde jupp latt-tara, tassida puust sadamatrepp kodu juurest külatänavale või sulgeda vaiaga välisuks, et pererahvas ei pääseks kodust välja tänavale. Võidi koputatda pererahva uksele ja ukse avamisel tuppa visata mädanenud kõrvits. Oli lugusid, kus pererahva voodi külge seoti hobune, kelle hirnatuse peale pererahvas unest üles ärkas. Pererahvas pahandada ei tohtinud, sest “oli juba selline kord”. Pärast noored likvideerisid oma kelmused ja seejärel peeti maha korralik pidusööma nendega, kellele kelmus korda saadeti. Vanausulised olid üldiselt hea huumorisoonega ja selline traditsioon käis svjatkade juurde.

18.jaanuaril saabus kolmekuninga-laupäev. Siis pesti kolmekuningapäevaks kogu majakraam ja kõik nõud püha veega üle.

Jõulude ja aastavahetuse ajale eelnevale paastule on vanausuliste traditsioonides lisaks veel teisigi piiranguid. Näiteks jõulupaastu ajal ei tohi mingil juhul abielluda, aga pärast jõule – vabalt!

Jõulude ja kolmekuningapäeva vahelisel ajal tegelesid tüdrukud ennustamisega, kuigi see ei lähe vanausuliste religioossete põhimõtetega üldse kokku (vanemad naised ja väga usklikud vanausulised heaks ei kiida kommet). Legendi järgi oli Jumal Kristuse sünni üle nii õnnelik, et unustas ennustamise väravad kinni panna ja just sellel ajal saab näha, mida tulevik toob.

Need, kes soovisid teada saada oma saatust, ootasid kannatamatult just pühade teist nädalat, mida loetakse parimaks ennustamise ajaks. Ennustati tulevast peigmeest. Selleks oli mitu võimalust:

  • Tüdruk läks mõne tare akna taha ja küsis “Kuidas minu tulevast peigu kutsutakse?”. Selle nimega, mida vastati, pidigi peigmees olema.
  • Öösel söödeti tares kukke. Kelle juurde kukk kõndis, see pidi esimesena mehele saama.
  • Mõõdeti kingadega tuba aknast ukseni;
  • Vaadati läbi sõrmuse, mis oli lastud veega täidetud klaasi;
  • Pakuti esimesele vastutulnud meesterahvale värskeltküpsetatud kakku – kokorat;
  • Pühiti luuaga ristteel lund;
  • Visati kinga üle oma pea.
  • Selleks, et näha oma tulevast unes , pandi peapadja alla kamm, tükk leiba, niidirull või tehti tikkudest kaev või pandi pea alla väljavalitu jaoks vöö.

Ennustada ei tohtinud ikooni ees ega valgel ajal, ennustamine pidi olema salapärane tegevus.

Praegusel ajal kombed segunenud ja nii ei teagi, milline on kohalik komme ja milline on vanausuline või õigeusklik. Koos elades on see loomulik, et arvestatakse teineteisega. Näiteks seegi, et kohalikud räägivad kumbki omas keeles – eestlane eesti keeles ja venelane vene keeles, aga saadakse teineteisest väga hästi aru. See ongi pika aja jooksul kõrvuti elamise tulemus. Nii ka jõulukommetega.

Tänapäeval vanausuliste noored tulevad jõuludeksmkoju vanemate juurde kokku. Ema ja isa on valmistanud korraliku uhke pidusöögi ja küla vahel võib praegugi kohata kristoslaavitajaid. Ollakse öö otsa üleval, puhatakse ja mängitakse lauamänge, tööd ei tehta. Tänapäeva vanausuliste lapsed saavad kingitusi, mis on tulnud kaasa uue aja kommetega. Säilinud on komme käia jõulujumalateenistusel, kuhu võetakse kaasa kõik lapsed ja lapselapsed.

Kasutatud allikad:

2021 kokkuvõte

2021. aasta oli meil Mesi tares äärmiselt toimekas ja töökas aasta. Varasemast vähem jõudsime tegeleda uute arenduste ja ehitustega ja järjest rohkem möödusid päevad toredaid külalisi vastu võttes. Mesi tare on muutunud kohaks, kus pererahvas saab üha kokku uute ja vanade sõpradega, influentserite ja sädeinimestega, uute külaliste ja vanade kaladega 😉

Mõned märksõnad, mis oli 2021.aastal uutmoodi või ära tehtud sai:

Esiteks läksid nii peremees kui perenaine mõlemad kooli – Tartu Kutsehariduskeskusesse. Perenaine asus täiendama end turismikorraldaja sihtkoha arenduse valdkonnas ja peremees valis omale aktiivtegevuste instruktori eriala. Kõike ikka selleks, et veel paremini neid värskendatud teadmisi ja oskusi Peipsiveeres rakendada ja külalistele rõõmu ja elamusi pakkuda.

2021.aastal olid meil esimesed praktikandid abiks. Äärmiselt tore kogemus asjalike ja motiveeritud noortega koostööd teha. Samuti sai teoks koostööprojekt J.Liivi nimelise Alatskivi Kooliga ning noored õpilased saabusid appi suurürituste köögipoolele. See projekt kandub ka 2022.aastasse edasi, et noored saaksid erinevate suurürituste kogemusi koolitöö raames. Abilisi jatkus nii Mesi taresse kui ka Samovarimajja ja praktikantide abil sai ära värskendatud Mesi tare ruumid seest ja majafassaad väljast.

Juuni alguses avasime üheskoos külarahvaga Varnja Kogukonnaranna, et pakkuda ujumisvõimalust kohalikele ja külalistele. Mesi tare ja Voronja galerii tõid randa ka istumiskohad, et oleks, kus nautida linnulaulu, konnakrooksu ja päikese paid.

Varnja Kogukonnarand

Ehitustöödest valmisid 2 olulist tegemist:

  • Mesi tare terrassikatus sai kevadel valmis. Töödega sai algust tehtud küll juba 2020.a lõpus, aga erinevad viimistlustööd jäid kevadet ootama. Nii tekkis vanadest akendest tuulesein ning mõnus peavari vihma eest, mida ka Eesti suvedesse ära eksib. Terrassist sai nii õdus pesa, et oleks või ise kogu aeg seal…
  • Meie sookrundi arendustööde esimene etapp sai valmis – puhastasime vana kraavi setetest, millega tõstsime krundi serval tasapinda, et oleks jalutatav, hooldatava ja edasi arendatav. Lisaks tekitasime juurdepääsu krundile, sest huvitaval kombel oli sookrunt eraldatud neljast küljest kraavidega ning kuiva jala või tehnikaga (murutraktor, ATV jne) ligipääs puudus täielikult. Töödega alustasime maikuus ning tasandus- ja planeerimistööd said lõpuleviidud septembris peale Sibulatee puhvetite päeva.

Pooleli jäid:

  • Paadimajade juurde pesupaadi valmimine. Oktoobrikuuga sai nö karp valmis, kevadesse jäävad kõikvõimalikud viimistlused ja süsteemide ühendamised. Uuel aastal juba saame külalistele veel rohkem mugavusi pakkuda.
  • Uute paadimajade ehitused. Meil on Mesi tare rannaalal 3 paadimaja külalistele mõnusa puhkuse veetmise jaoks. 3 vana kaluri|pääste|viikingipaati ootavad meil veel, et saaksid samuti uue elu ja funktsiooni omale.
  • Samovarimaja järgmise ruumi renoveerimine. Võtsime ette Samovarimajja rajada ruum, kus oleks hea ivantšaid rullida, fermenteerida, kuivatada, mugavalt pakendada ja hoiustada. See töö peaks valmis saama jaanuarikuu jooksul.

Meediakajastusi meie tegemistest jagus ka 2021.aastasse. Nii käisid meil külas fotograafid, reporterid ja muud asjaosalised Maakodu ajakirjast (juuli 2021 kaanelugu), Kuku raadiost, ajakirjast 60+, Põhjarannikust, Postimehest ja TV3st (Suvised Seitsmesed; Duubel). Aivar Ruukeliga vestlesime loodusturismist.

2021.aastal liitusime mitme märgisega:

  • Siin on turvaline (covid19 safe)
  • Matkajasõbralik
  • EHE märgis meie karakatisõitudele Peipsi järvel

Oleme valmis 2021 teele saatma ja tervitama uut ja toimekat aastat, mil ootavad meid ees uued mõtted, tööd, arendused, tegemised ja külalised!

Kohtume Sibulateel Mesi tares!

Peipsi kuld

Peipsi kullaks nimetatakse nii imetabast otse suitsuahjust tulnud kullakarva Peipsi rääbist kui ka samovari kõrval lauda ehtivast kausikesest ivantšaid juues põske pistetud keedusuhkrut.

Vanasti istuti kohe samovari äärde teed jooma, alles siis tuli söömine. Toidukorda Peipsiveerel alustati ja lõpetati tee joomisega, teed joodi 3-4 päevas ja vahepeal toidukordade vahele ka. Ja teed joodi ikka kodus keedetud suhkruga. Suhkrutükk pisteti põske ja alustaldrikult rüübati kuuma teed peale. Tassi sisse keedusuhkrut ei panda.

Kohalikud vanausulised meenutavad (väljavõtted Marina Kuvaitseva raamatust “Vanausuliste toidud”):

“Suhkrut keetsime. Segasime piima suhkruga ja ootasime kuni keeb. Mida kauem nõrgal tulel keeta, seda maitsvam tuleb.”

“Mina keedan seda väga lihtsalt. Viimasel ajal lisan veidi koorevõid, sest tüütab ära koguaeg seda jälgida ja segada, et põhja ei kõrbeks. Kui võid lisad, siis saad hetkeks ka ära minna.”

“Kui soovite, et suhkur oleks pehmem, siis kui ta juba valmis on, ja keeb veel, siis tuleb sellesse keevasse massi lisada piima või vett, et ta oleks natuke vedelam, siis ta pole enam nii kõva.”

Igal perenaisel on ikka oma keedusuhkru retsept. Nii ka meie perenaisel. Kuigi esimesi katsetusi tegi perenaine kohaliku vanausulise perenaise retsepti järgi, siis ajapikku retsept muutus ja kohandus Mesi tare perenaise käe järgi. Kui alustades nägi retsept ette, et 1 kg suhkru kohta 1 liiter piima, siis kulus pea 4,5h pidevalt segades, et seda piima välja keeta ja maitsvat keedusuhkrut saada.

Keedusuhkrut võib teha lihtsa ja traditsioonilise või võib muuta moodsa šerbeti laadseks, lisades sisse seemneid, pähkleid, õunatükikesi või kakaod. Keedusuhkrut võib keeta piima, kohvikoore, hapukoore või vee ja võiga. Fantaasia on piiritu.

Mesi tare perenaise keedusuhkru retsept:

1 kg Venemaa suhkrut (kui Venemaa suhkrut ei ole, sobib ka Ukraina või Leedu suhkur)

1 muna

200 ml vahukoort

Segada ained omavahel potis ning keeta keskmisel temperatuuril kuni on valmis. Valmis on keedusuhkur siis, kui hakkab poti külgdele kinni jääma ning keemisprotsess näeb välja nagu vulkaan (kasutades Voronja galerii peremehe Raul Oreškini) sõnu.

Hea mõte on esimest korda keetes võtta lusikaga proove kandikule, kas suhkur on juba etapis, kus hakkab tahenema. Kui lusikalt kandikule tilgutatud suhlur tahkub, võib poti tulelt võtta ning suhkur kiirelt mõnele kandikule, vaagnale või suuremale taldrikule välja valada tahenemiseks ja jahtumiseks, kust pärast suhkrutangide (või sõrmedega) sobivad tükid murda suhkrukausis serveerimiseks.

Foto: Valdek Laur

Mis on mis Vene köögis? Cушкиd, баранкad и бубликud!

Сушки

Kuivikud (Сушки) on taignast valmistatud tahked rõngakujulised tooted, mis tänapäeval pole mitte ainult Vene, vaid ka Valgevene, Poola ja Ukraina köögis. Nagu arvata võis, tuleneb nimi “kuivik” väga lihtsalt sõnast “kuivatama”.

Algselt olid kuivikud (eesti keeles kasutatakse ka sõna rõngikud) mõeldud valmistumiseks talveks. Nende valmistamiseks kasutati spetsiaalselt sõtkutud tainast, mille retsept pole muutunud kuni tänapäevani. Samuti arvatakse, et kui valmistatava toote koostisosad on jagatud neljaks osaks, valitakse kõik koostisosad õiges vahekorras.

Русские сушки
Kuivikud e rõngikud (Сушки)

Баранки

17.sajandil kaunistasid Vene pered oma koduseinasid ümmarguste küpsetatud maiustuste, barankadega, et rõhutada oma head elujärge. Tegemist oli paganliku tähendusega kombega, kuna barankad sümboliseerisid päikest. Täites oma kodu päikesesümbolitega, tõmbas see ligi rohkem päikest, millest tulenevalt – rohkem jõukust. Seinte kaunistamiseks sobisid kõikvõimalikud küpsetised, kuna rõngakuju ja sees oleva avause tõttu oli neid lihtne punti siduda. 18. ja 19. sajandil müüsid tänavakauplejad barankasid punti seotult ja kandsid neid oma kaela ümber nagu suuri kaelakeesid.

Barankade peamiseks iseärasuseks on nende valmistamise tehnoloogia. Kõigepealt barankad keedetakse, siis kuivatatakse ja lõpuks küpsetatakse ahjus. Nimetus baranka tuleneb vana-slaavi sõnast obvarit (keetma). Sõna tähenduse teine versioon väidab pärinevust sõnast baran (oinas), sest sarnaneb oina sarvele.

Ajaloolased rõhutavad, et barankad pärinevad Smorgoni väikelinnast, mis on aja jooksul mitmeid kordi asukohana valitseva riigi nime vahetanud piiride ümberjagamise tulemusel – Leedu suurvürstiriigist Poola-Leedu Rahvariigi, seejärel Vene impeeriumi ja tänaseks päevaks Valgeveneni välja. Viimaks alustasid need maitsvad rõngikud teekonda Loode-Venemaale ja seejärel võidukalt üle terve riigi.

Barankade küpsetamine oli spetsiaalselt koolitatud pagari ülesandeks, tavapagar ei olnud võimeline tööd õigesti tegema. Koolitatud pagareid kutsuti baranochnikeks. Valdaisis (linn Venemaal Novgorodi oblastis) valmistatud barankasid peeti parimaks ning neid mainitakse isegi Puškini ja Aleksandr Radiševi, 18. sajandi tunnustatud kirjaniku ja ühiskonnakriitiku, teostes. Loomulikult oli igal perel oma ainulaadne retsept, mida peeti selleks kõige õigemaks.

Barankade taigen on mitmekesine: paastuaja taigen või rikkalik ja rammus muna, suhkru ja puuviljadega. Kõige oivalisemaks peeti seesami- või mooniseemnetega barankasid. Muide, barankad on küpsetistest kõige õhemad, madala suhkrusisaldusega ja ilma rasvata. Seega sobivad need suurepäraselt neile, kes peavad dieeti või eelistavad tervislikku toitumist.

Русские баранки
Barankad (Баранки)

Koostisosad:

  • 800 g jahu
  • 20 g värsket pärmi
  • 30 g suhkrut
  • 1 tass piima
  • 1 muna
  • 25 g võid
  • ¾ tl soola
  • 1.5 liitrit vett

Valmistamisõpetus:

  1. Sega pärm suhkruga ja lisa soe piim. Sõtku korralikult läbi, lisa jahu, või, muna ja sool. Pange sooja kohta kerkima. Kui tainas on kerkinud, sõtku uuesti.
  2. Vormi sõrmejämedused silindrid. Tee sõrmuseid – neist saavad meie barankad. Määri otsad munavalgega ja kleebi seeläbi omavahel kokku.
  3. Aeg keeta! Baranka kollakama värvuse saamiseks lisa veele veidi suhkrut ja kui soovid, et pind oleks läikiv, siis on üks spetsiaalne nipp: võta 50 g jahu, lisa 25 g vett (toasoe) ja sõtku. Jäta 20 minutiks seisma ja seejärel pese tainas (ilma naljata). Kata barankad selle pastaga.
  4. Barankadele võib puistada puistada seesami- või mooniseemneid. Aseta küpsetuspaberile ning pane tähele, et nad ei tohiks üksteise pihta puutuda. Küpseta 15-20 minutit.

Tulemuseks saab võrratud Vene barankad – seest pehmed ja pealt krõbedad. Võimatu on neid kohe mitte ära süüa! Parima naudingu saad, kui võtad kõrvale tassikese (samovari)teed – nii nagu kohalikud vanausulised teevad!

Allikas: https://www.rbth.com/russian-kitchen/326127-russian-baranki

Бублики

Rõngassaiad (бублики) pole mitte ainult traditsiooniline vene jahutoode, vaid ka vene kultuuri sümbol. Mõnede ajalooliste faktide kohaselt hakkasid Ida-Euroopa juudid esimest korda rõngassaiu küpsetama Ukraina aladel. Seetõttu öeldi vanasti, et rõngikud ja barankad on Moskva tooted, rõngassaiad aga Odessa omad!

Русские бублики
Rõngassai (бублики)

Rõngassai ei saanud oma rõngakujulist vormi mitte juhuslikult. Selle jahutoote ajalugu algab 17. sajandil, mil Viinis asuv juudi pagar kinkis Poola kuningale Jan Sobieskile Türgi armee üle saavutatud võidu auks oma kingituse – tiivakujulise kukli. Sellest ajast alates on rõngassai ja selle valmistamise retsept levinud kogu maailmas, sealhulgas Venemaal.

Sõna “бублик” tuli Venemaale ukraina keelest ja tähendab sõna-sõnalt “mull”. See sõna on vene keeles kindlalt juurdunud, seetõttu ei peeta seda laenatuks ja seda leidub paljudes vene kirjandusteostes. Lisaks sellele, et see küpsetis mängis vene rahva talismanide ja kaunistuste seas olulist rolli, oli ja on see ka traditsioonilise vene teejoomise atribuut. Kui venelased lauda katsid, serveerisid nad alati kuldsetel ja maalitud kandikutel mägede viisi kuivikuid, barankasid ja rõngassaiu tee kõrvale. Kuid mitte igaüks ei saanud endale sellist naudingut lubada, ainult kaupmeeste pered. Tänapäeval saab Venemaal leivatehase poodides osta ükskõik milliseid neist, valik on tohutu suur alustades seemnetega kaetutest, lõpetades glasuuritutega.

Kasutatud allikad:

Teest ja tee joomisest Venemaal

1638. aastal tõi Vene saadik Starikov Mongoolia khaanilt Moskvasse Mihhail Fjodorovitšile (Peeter I vanaisa) 4 puuda (64 kg) teed kingituseks. Alguses kirbe ja kibedana tundunud jook ei meeldinud tsaarile ja bojaaridele. Samas aga pandi tähele, et ta hoiab ära une pikkade jumalateenistuste ja väsitavate bojaaride duuma koosolekute ajal. Teed joodi algselt ilma suhkruta. Kuid hiljem, teejoomise kombe juurdudes juba rikkalike lisanditega. Kui kogu teetagavara oli joodud ja tema maitse hakkas Moskva õukonnas ununema, siis pöörduti jälle diplomaatide poole. Saadik tõi teed seekord Hiinast. 1679. aastal tehti Hiinaga leping, et tarnida Venemaale seda „kuivatatud Hiina rohtu”.

Pikka aega toodi teed Venemaale mööda vanu karavaniteid läbi Mongoolia steppide. See garanteeris tee kvaliteedi, sest õhuniiskus oli pikal teel stabiilselt madal.

Venemaale tuli tee Põhja-Hiinast ja sai Põhja-Pekingi häälduse järgi nimeks „tšai”, aga Euroopasse tuli tee Lõuna-Hiinast ja sai nimeks Fujiani piirkonna häälduse järgi „tee”.

Venemaal juurdus uus jook raskelt: vene inimesed suhtusid teesse valvsalt nagu kõigesse võõrapärasesse. Ja lisaks kõigele tuli ta Venemaale idast, kust on tulnud vaid hädad (polovetside (türgi rändrahvad) ja Mongoli-tatarlaste rüüsteretked). Tee oli pikka aega aristokraatlik jook, sest lisaks väga kõrgele tee hinnale vajas ta ka „lisavarustust” – samovar, tassid, alustassid, lusikad … Ka vee keemaajamine söega samovaris oli aeganõudev.

Alles 18. saj alguses tuli tee vene igapäevaellu ja sai rahvuslikuks joogiks. Teejoomisest ei saanud ainult janu kustutamise viis, vaid omamoodi ühiskondliku lävimise vorm. Teed juues arutati perekondlike asju, sõlmiti tehinguid, abielusid. Ilma tassi teeta ei kulgenud ükski tõsise teema arutelu. Teejoomise juures on tähtsaim omavaheline suhtlemine.

Samovar oli olemas juba enne teejoomise tava kinnistumist 18. sajandil. Samovaris valmistati varem kuuma meejooki sbiitenit, hiljem kuuma vett tee jaoks. Samovari koht oli laua keskel. Tee serveerimine sidruniga on väljaspool Venemaad tuntud kui „tee venepäraselt”. Kombeks on ka kuuma teed jahutada ja juua alustassilt.

Foto: internetist

Kuuma ivantšaid otse samovarist saab ka Mesi tares juua. Perenaise hobimaja Samovarimaja ootab teid tassikesele teele! Lisainfo info@mesitare.ee

Foto: Ahto Sooaru

Isevärki veekeetjad – samovarid

Samovar on Venemaal levinud metallist anum vee kuumutamiseks ja keetmiseks. Lisaks on samovar hästi tuntud väljaspool Venemaad on levinud Ida-Euroopa, Kagu-Euroopa, Iraani, Afghanistami, Kašimiri ja Lähis-Ida regioonide kultuuri. Kuna kuuma vett kasutatakse tüüpiliselt tee valmistamiseks, on paljudel samovaridel korstnatoru otsas ringikujune lisadetail (конфорка) teekannu ja seeläbi tugeva teeekstrakti soojas hoidmiseks. Traditsiooniliselt köeti samovari söe, puude või käbidega, kuid paljud uuema aja samovarid on elektrilised ning toimivad tänapäevaste veekeedukannude põhimõttel. Antiiksed samovarid on tihtipeale hinnatud oma ilusa käsitöö poolest.

Sõna „samovar” päritolul on kaks teooriat: vene keelest sõnade CAMO (ise) ja ВАРИТЬ (keetma) koostoimel „isekeetja”; või samaväärselt loogiline päritolu tatari keelsest sõnast „sanabar”, mis tähendab tee-urni.

Samovarid on enamasti valmistatud rauast, vasest, messingust, pronksist, hõbedast, kullast, tinast või niklist. Tüüpiline samovar koosneb järgmistest osadest: kest, alus, küttekeha, kaas, õhutaja, käepided, võti, teekannu alus (kroon) ja kaaneke. Lisaks tilgapüüdmise kauss ning teekann. Samovari kujud võivad olla urn, kraater, vaat, purk, kera ja paljud teised kujud. Suurused ja disainid varieeruvad, 1 liitrist 4 ja enama liitristeni.

Samovari põhikomponentideks on süsi või elektrilist küttekeha mahutav torujas lõõr ning seda ümbritsev veeruum, mille küljes on kraan. Lõõri peal seisab kann, milles kange teetõmmise ehk заварка. Tee serveerimiseks valatakse tassi veidi tõmmist, mille peale käib samovarikraanist kuum vesi ehk кипяток. Tõmmise ja vee vahekord on traditsiooniliselt 1:10, kuigi maitsed erinevad.

Illustratsiooni autor Pavel Varunin

AJALUGU

Samovaride leiutamine ja kultuuriline areng Venemaal oli tõenäoliselt mõjutatud Bütsantsi ja Aasia kultuuridest. Vene kultuur seevastu mõjutas ka Aasia, Lääne-Euroopa ja Bütsantsi kultuure omaltpoolt. Vene allikad väidavad, et samovar toodi Venemaale Mongooliast esmakordselt 1700. aastate keskel. Tee kasutuselevõtuga muutusid samovarid populaarseks, sest olid sooja vee allikad ja pakkusid kibekülmadel Venemaa talvedel sooja. Mis kõige tähtsam – samovarid olid kultuurielu keskpunktiks.

Samovari tüüpi keraamikat leiti Aserbaidžaanis Shaki linnas 1989. aastal. Selle vanus oli hinnanguliselt vähemalt 3600 aastat. Ehkki leitud ese erines paljudes aspektides tänapäevastest samovaridest, sisaldas see sisemise silindrilise toru eristavat funktsiooni, mis suurendas vee soojustamiseks kasutatavat ala. Erinevalt tänapäevastest samovaridest ei olnud toru altpoolt suletud ja nii tugines seade oma sisemise kütuse ja tule kandmise asemel välisele tulele (st pidi asetama samovari leegi või lõkke kohale).

Esimeseks samovarimeistriks loetakse Venemaal Suksuni linnas Demidovide perekonda 1741.aastal, kelle katsetustest siiski samovaride areng kaugemale ei jõudnud.

Pärast Demidovi esimesi katseid samovari valmistamisega avasid vennad Lisitsõnid Tuulas esimese vabriku, seetõttu peetakse Tuulat Vene samovaride sünnikohaks. Esimesed ajaloolised registreeritud samovarimeistrid maailmas olid vennad Lisitsõnid, Ivan ja Nazar Fjodorovitš. Alates lapsepõlvest tegelesid nad isa Fjodor Ivanovits Lisitsõni messingitehases metallitöötlemisega.

1778. aastal valmistasid nad esimese samovari ja samal aastal registreeris Nazar Lisitsõn Venemaa esimese samovari valmistamise tehase. Nad ei pruukinud olla samovarileiutajad, kuid nad olid esimesed dokumenteeritud samovaritegijad ja nende erinevad ja kaunid samovarikujundused said samovaride valmistamise hilisemas ajaloos väga mõjukaks. Lisitsõnid ja teised varasedtootjad elasid Tuulas. Linnas, mis on tuntud oma metallitöösturite ja relvatootjate poolest.

Alates 18. sajandist on Tuula olnud ka Venemaa samovaride tootmise keskpunkt. Tulski samovar on linna kaubamärk. Esimese 70 aasta jooksul tootsid arvukad samovaritootjad Tuulas igal aastal 120 tuhat samovari.

On tõenäoline, et samovari tootmise algusajal tegi üksainus käsitööline samovari lõpuni valmis. Varsti hakkasid meistrid aga spetsialiseeruma samovaride eraldi osalde valmistamisele. Kõige olulisema osa – kere – kujundas spetsiaalselt vormil vaskplekist välja “navodiltschick”. Samovari valmistamisprotsess koosnes 12 etapist, mille üksikud meistrid olid spetsialiseerunud igale tootmisetapile. Huvitav on see, et kogu küla elanikud võisid spetsialiseeruda ühe elemendi, näiteks samovari käepidemete tootmisele. Samovaride lõplik kokkupanek ja viimistlus viidi läbi tehastes.

20.sajandi alguseks oli olemas umbes 170 erinevat samovaride mudelit.

Samovare müüdi kaalu järgi – mida raskem samovar, seda kõrgem hind. Tuula meister-käsitöölised olid kuulsad ka relvade sepistamise ja relvastuse valmistamise poolest. Sõjaperioodidel sulatati samovarid rutiinselt kuulideks ja selvadeks. Rahu ajal sulatati kuulid, mõõgad, kahurid ja relvad taas ning metallist tehti uuesti samovare.

Kesknädalal, 1.apr 1942. Väljavõte Digarist

Saanud samovaride käsitöökeskuseks, jätkas Tuula orienteerumist avastustele ja parandustele. Nii andis 1807.aastal Reingold Theili tehaseliin välja uuendusliku samovari petrooleumpaagiga. Toode muutus koheselt populaarseks ja müüs laialdaselt erinevates Venemaa piirkondades, kus seda tüüpi kütus odav oli (näiteks Kaukaasias).

SAMOVARI VANASÕNAD

Vene keeles on ütlus В Ту́лу со свои́м самова́ром не е́здят ehk tõlkes Tuulasse oma samovariga ei minda. Eesti keelne vaste on „Metsa oma puid kaasa ei võeta.”

19.sajandiks olid samovarid Vene teekultuuri igapäevane osa. Samovare toodeti suurearvuliselt ja eksporditi Kesk-Aasiasse ja teistesse regioonidesse. Samovar oli nii vaeste talupoegade kui kõrgseltskonna laual. Vene keelde imbus ütlus Cидеть у самовара, tõlkes „samovari ääres istuma” mis kannab tähendust istuma ja juttu puhuma, samal ajal kui samovariteed juuakse.

Самовар кипит, просит чаю пить – samovari keema minek on kutse teed jooma.

Самовар кипит, уходить не велит – kui samovar keeb, on ebaviisakas lahkuda.

Самовар – чаепитию батюшка – samovar on teejoomispidude isake.

У самовара я и моя Маша – Ütlus „Mina ja Maša oleme samovari ääres” läks Venemaal käibele alles hiljaaegu. See räägib nooremate generatsioonide valmisolekust integreerida levinud ja üldsuse poolt aksepteeritud tavasid moodsasse ühiskonda.

Venelased usuvad, et samovaril on hing. See usk põhineb peamiselt faktil, et samovarid teevad erinevaid hääli vee keemise ajal. Samovaride erinevad kujud kannavad endas imelist akustikat ning vesi teeb keemise ajal erinevaid veidraid hääli. On tavaks öelda, et samovar laulab või samovar sumiseb (самовар поёт).

ERINEVAD KUJUD JA SUURUSED

Samovarid erinevad mitte ainult käepidemete ja jalgade disaini poolest vaid samuti ka kuju poolest. Kõige odavamad ja populaarsemad on silindri kujulised ehk purgi-kujulised samovarid. Seejärel viinapitsi-kujulised, kera-, vaasi- ja munakujulised samovarid.

Samovaride kujud alt üles: põrandal purgi-kujulised samovarid, järgmisel real vaasikujulised samovarid, kolmandal real viinapitsi-kujulised samovarid ja kõige ülemisel real vasakul kera-kujulised samovarid ning muna-kujulised samovarid. | Foto Herling Mesi (Samovarimaja Varnjas)

Viinapitsi kujulised samovarid on alt kitsenevad ja selle kujunduse variatsioone on palju erinevaid. On toodetud püssirohuvaadi ja kuuli-kujulisi samovare. Võib leida arbuusi- ja pirnikujulisi samovare, või ka vildi-kujulisi (traditsiooniline Vene vilditud saabas). Haruldasemad on erinevate loomade kujulised samovarid. Lihavõtete ajal oli tavaline, et laud ehiti munakujulise samovariga. Populaarsed olid reisimise tarbeks mõeldud samovarid – ristküliku- või ruudukujulised samovarid, millel eemaldatavad jalad. Kollektsionääride kogudest võib leida loendamatul hulgal erinevate kujudega samovare, sh urni-, peekri-, kannu ja paljude teiste kujudega samovare. Tuulas on toodetud üle 170 erineva kujuga samovari.

Käepidemed ja õhutid võivad samuti olla tehtud erinevast materjalist – põhjamaisest lehtpuust, eebenipuust või elevandiluust.

Samovari kõige tavalisem mahutavus on 3-8 liitrit. Väiksemad on haruldased, sest neid on raskem toota, mistõttu on nende hind kõrgem. Ühe tassi samovare kutsuti rahvasuus „Egoistiks”.

Laiast maailmast leiab palju pilte põnevatest samovaridest. Kuna konkurents oli tihe, tuli meisterdada ka eksklusiivseid ja erikujulisi samovare, mida valmistati eritellimuste puhul.

SAMOVARIDE DAATUMID

Kui samovaril kuupäevi ei kuvata, aitab autasustamise pitseril kujutatud tsaar seda dateerida. Kui samovarile on kantud pitseriga mitu tsaari, tehti samovar viimase tsaari valitsemise ajal.

Tsaaride valitsemisajad:

1801 – 1825 Aleksander I valitsemisaeg

1825 – 1855 Nikolai I valitsemisaeg

1855 – 1881 Aleksander II valitsemisaeg

1881 – 1894 Aleksander III valitsemisaeg

1894 – 1917 Nikolai II valitsemisaeg

Tsaariaeg Venemaal lõppes Nikolai II valitsemisaja lõpuga, kuna Vene revolutsiooni tagajärjel kukutati keiserlik valitsus.

Peale Vene revolutsiooni valmistatud samovaridele on märgitud pitser: СДЕЛАНО В СССР (Valmistatud Nõukogude Liidus).

Mõnedel juhtudel on samovari autasustamiste pitserid eemaldatud poleerimise käigus. Mehhaaniliselt mustuse eemaldamine vanadelt samovaridelt võib tagada läikiva pinna, aga eemaldada seal olnud pitserid.

Osadel maapiirkonna töötubades valmistatud samovaridel pitserid puuduvad. Lähis-Ida riikides on tehtud erineva töökvaliteediga samovare – töötlemata ja habrastest kuni vastupidavate ja erakordselt kunstilise koostisega samovarideni. Mõningad neist on valmistaja pitseriga tähistanud ja aeg-ajalt on need dateeritud.

Tänapäeva Türgi kasutab ladina tähestikku. Osadel Pärsia samovaridel võib esineda araabiakeelseid tähistusi. Pärslased on valmistanud väga kauneid graveeritud minisamovare. Vanemad eksemplarid on vastupidavad ja veekindlad. Uusimaid versioone tuleks vee- ja töökindluse osas testida.

REKORDILISED SAMOVARID

Suurim töötav samovar maailmas mahutab 555 liitrit vett ning pakub kosutust kuni 2220 inimesele korraga. Selle kõrgus on 2,5 meetrit koos toruga ja 1,72m ilma toruta. Samovari meisterdas roostevabast terasest Aleksander Novokšonov 2014. aastal Permi linnas ja samovar on kantud Venemaa Rekordite Raamatusse.

Allikas: https://www.rbth.com/russian-kitchen/329121-10-facts-russian-samovar-instagram-prop

Valgevene suurim samovar on 380-liitrit suur samovar Bresti linnas Poola piiri lähistel, millest jagub teed juua 1500 inimesele:

Allikas: https://brestcity.com/blog/samyj-bolshoj-samovar-v-belarusi-na-380-litrov-ustanovili-v-breste

SAMOVARIDE SKULPTUURID MAAILMAS

Kasutatud allikad:

The samovar. Its history and use. Mary J Barry

Of Russian origin: Samovar https://russiapedia.rt.com/of-russian-origin/samovar/

Russian samovars

Rare samovars

10 facts about Russian samovars

The Samovar: Kettle, stove, teapot and history

Sibulapiruka saladused

Esimesed kirjalikud teated sibulast Eesti aladel pärinevad 13. sajandi lõpust, selle järgi olevat sibulaid koos teiste köögiviljadega siinsetele “paganatele” müünud Saksa ordu.

Pesasibulat hakati Eestis sibulakultuurina kultiveerima 17. sajandi lõpul, kui Peipsi järve läänekalda äärsetesse küladesse asusid elama Vene vanausulised. Nemad tõid Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibulasordi “Bessonovski”, mis Eesti kliimaoludes hästi kohanes. Pesasibula kasvatamisel, kus mugulaid rohkem kui üks, ongi Eestis suur kultuuriline väärtus just Vene vanausulistele.

Pesasibulal on Eestis 3- või 4-aastane seemnekasvatustsükkel:

  • 1. aasta kevadel külvatakse seemned ja sügisel saadakse saagiks sevok ehk tippsibul, tihti kasvab tippsibul esimesel aastal juba nii suureks, et kõlbab söögisibulaks;
  • 2. aasta kevadel istutatakse sevok mulda ja sügisel saadakse saak, mis on teise aasta tippsibul (seemnesibul) ja esimese aasta söögi- ja müügisibul;
  • 3. aasta kevadel istutakse mulda 2. aasta tippsibul (seemnesibul) ja sügisel saadakse saagiks võborka ehk 2. aasta söögi- või ka müügisibul, nende hulgast valitakse välja kõige suuremad võborkad;
  • 4. aasta kevadel pannakse maha suured seemnesibulad (emasibulad) ja nemad kasvatavad putked e õievarred ja saagiks on seemned (nimetatakse värvuse tõttu ka mustaks seemneks).

Mis teeb Peipsi sibula nii palju paremaks teistest sibulatest?

Tuhandete aastate jooksul taandunud Peipsi järv on tänapäeva kallastele jätnud rammusa umbes poole meetri paksuse järvepõhjas settinud mudakihi, mis on hästi sobiv imehea ja väärtusliku sibula kasvatamiseks. Arvatakse, et Peipsi järv oli 8000 aastat tagasi koguni viis meetrit kõrgem. Praegune pinnas, millel askeldatakse, on siiski paar tuhat aastat vana ja see ulatub praegusest Peipsi kaldast ca 300-400m kauguseni. Sellel on kuni poolemeetrine mullakiht, mille all on liiv. Peipsi sibula toitainesisaldus on kuni poole suurem kui näiteks kaubanduses levinud Poola sibulal. Õigesti kuivatatud ja hoiustatud sibul säilib kevadeni kõva ja toiteaineterikkana.

Peipsi ääres on maalapid jagatud peregonideks, mis vastab 0,17 hektarile ja sibulat kasvatatakse kõrgetes laiades peenardes, mida haritakse käsitsi. Kõrged peenrad tähendavad poole meetri kõrguseid mullapeenraid, mida igal aastal ringi songitakse. Seega mulda jäänud vanad jäätmed muutuvad väetiseks. Lisaks väetatakse peenraid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul eheda sõnnikuga. Võiks ka tihemini, aga sõnnikut pole piisavalt saada.

Peipsi sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Sibulas on väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Väävel on see, mis hakkimisel õhku paiskub ja silmast pisara välja kisub. Praadimise käigus väävliühendid kaovad ja tulemuseks jääb magus maitse. Seetõttu on Peipsi sibulast tehtud pirukad nii magusad, justkui oleks neisse suhkrut lisatud. Õige Peipsi sibula tunneb ära värvi, kuju ja pisarate järgi. Värvuselt on Peipsi sibulat kuldsest roosakani, tema kuju on lapik, tulenevalt pesas mitmekesi koos kasvamisest.

Peipsi sibul sobib igasse rooga, aga eriti hästi maitsevad Peipsi ääres valmistatud sibulapirukad!

Nii palju kui on Peipsiveeres perenaisi, on siin ka sibulapiruka retsepte! Aja jooksul on Mesi tare kodumaja perenaise raamaturiiulisse kogunenud arvestatav kogus kohalikest retseptidest pungil retseptiraamatuid ja igaühes neist on peidus ka maitsva sibulapiruka retsept. Ja kõik need retseptid on erinevad!

Ajaloost ja perenaiste mälestustest on teada, et Peipsiveere vene ahjudes küpsetati suuri lahtiseid või kinniseid pirukaid. Enamasti tehti pirukaid pärmitaignast. Tänapäeval armastatud pätsikesed tulid moodi nõukogudeajal.

Piirkonniti ning ka aastaajast sõltuvalt on erinev, kas pirukaid armastati teha rohelisest sibulast, mida polnud kuhugi mujale kasutada, või mugulsibulast.

Mesi tare puhkemaja ja Samovarimaja perenaise sibulapirukas on kõige parem otse ahjust samovaritee kõrvale serveerida. Lihtsuses peitub võlu ning seetõttu võlub ka perenaine külalisi just oma koduse hõrgutava pirukaga.

Foto: Ahto Sooaru

Mesi tare / Samovarimaja sibulapiruka retsept:

Põhi:

1-1,5 tassi jahu

70 g külma võid

3 spl hapukoort

soola

Haki külm või, sega jahu ja hapukoorega ning lisa näputäis soola. Sega kokku palliks, rulli lahti lahtikäiva vormi põhjale.

Perenaise nipp: võta lahtikäiva vormi põhjaplaat ning lõika taignast ümmargune vorm välja. Hoia külmkapis vähemalt pool tundi, seejärel eelküpseta 200-kraadises ahjus kergelt kuldseks.

Täidis:

Peipsi sibulad

2 muna

3 spl hapukoort

soola, pipart

Koori ja haki vähemalt pool kilo parimaid Peipsi sibulaid. Hauta või sees pannil keskmisel temperatuuril, kuni sibul on pehme. Jahuta. Sega juurde munad ja hapukoor, maitsesta soola ja pipraga.

Pane eelküpsetatud põhi vormi, kalla peale täidis ning raputa peale riivjuustu. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pirukas on kuldpruun.

Serveeri soojalt samovariteega!

Foto: Ahto Sooaru

Häid sibulapirukaretsepte leiab ka järgmisest kokaraamatutest:

  • Marina Kuvaitseva “Vanausuliste toidud”
  • Viktoria Ladõnskaja, Birgit Tüve, Annika Haas “Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda”
  • “Peipsi köögi retseptid Lohusuust”
  • Veronika Kookmaa “Peipsimaa köök”
  • Voronja galerii “Retseptivihik”
  • 2021 Peipsimaa retseptidega kalender. Sibulatoidud
Foto: Herling Mesi

Leia oma lemmikretsept ja harjuta, kuni oled meister 😉