Mesi tare blogi

Peipsi paadimajad

Avasime oma paadimajade hooaja tänavu varakult! Esimesena võtab külalisi vastu hubane saunaga paadimaja Mesispa ja maikuu soojemate ilmade saabudes juba ka Mesipesa ja Mesisviit.

Oma broneeringu tegemiseks kirjuta info@mesitare.ee

Kohtume Varnjas!

Mesi tare paadimaja (foto A.Sooaru)

Paadirendi hooaeg avatud!

Alles see oli (9 päeva tagasi), kui Peipsi järv oli jääs ning saime karakatitsaga teha hooaja viimase päeva järvejää peal! Kevad aga ei oota ning nüüd juba mitu päeva on meil Varnjas täitsa vaba vesi, mistõttu avasime paadirendi hooaja!

Peremees tasapisi käib järvel võrgutamas ning nii need vobladest Peipsi noodiread seinale tekivad!

Karakatihooaja kaadritagune elu

Tänavune talv on olnud võrratult ilus, külm ja muinasjutu moodi valge! Meil siin Sibulateel Peipsi ääres on sellest ainult hea meel, sest ootame igal aastal miinuskraade pikisilmi. Kohalike elu on ikka Peipsi järvega tihedalt seotud ja nii on soovinud külamehed järvejääle ja igal vähegi püsti seisval mehel on hoovis kas karakatitsa või tõukekelk, buraan või motokoer… midagigi, et järvele liikuda.

Siit tuleb üks ülevaade Mesi tare karakatihooaja telgitagustest, mida nüüd tagasivaatavalt oli hea juba väikse muigega kirja panna. Keset hooaega see kõik pererahvale nalja küll ei pakkunud 🙂

Peaaegu 10 nädalat ühtejutti ja igapäevaselt saime Peipsi jää peal käia karakatitsatega. Enne koroonapiirangute kehtestamist jagus tegemisi karakatisafarite ning kalameeste jäätakso vahel aegasid jagades.

Juhtus ka nii, et perenaisest sai esimene Peipsi naiskarakatijuht ning üheskoos peremehega igasuguste jääolude juures järvel sõidetud. Mõnel hommikul oli ilm nii selge, et Venemaa horisondil paistis. Teistel hommikutel aga ei näinud 3m ette ka, et leida peremehe ees sõitva karakatijälgi. Oli raskeid olusid suures lumelobjas, oli vihmasadudega jää peal lainetavas Peipsis sõitmist, oli imeilusat uisujääd ja oli poolde säärde lund, mis üha juurdegi tuiskas! Jääpragusid ja lahvandusi oli ka, mis perenaisel roolis südamelööke vahele jätsid, kui silme ees sõitva peremehe auto all lahtised jääpangad loksusid. Teine ärev hetk oli ööga kalda äärde tekkinud kaks parralleelset lahvandust, kus paisunud jää surus teise jää-ääre peale end ning kalda äärde pargitud karakatitsad koos suurte kelkudega tuli saada järve poole. Oleks perenaine näinud lahvanduste välimust teiselt poolt vaadatuna või oleks aimanud, mida ülesõitmine nendest kohtadest tegelikult tähendab, oleks ilmselt jalg tõrkunud rooli taga gaasi andmast. Aga õnnelikult ja kalameeste abiga, kes karakati küljest lahti rebinud kelku tagasi aitasid panna, sai ka perenaine lahvandustest üle! Uhh!

Aga need polnud sugugi ainsad meeldejäävad hetked karakatihooajal!

Tehnika ise andis kordi ja kordi põhjust sügavalt ohata ja kuuvalgel kesköö romantikat keset Peipsi järve teha!

“Hakka nüüd liikuma…”

Kuna karakatitsad on ikkagi ilma tehase garantiita isemeisterdatud masinad, siis koormust saades ikka siit ja sealt midagi järele annab. Peremehe karakatil murdus rehv alt ära juba nii mitu korda, et lugemine läks sassi ja mõni püsikalamees ristis, muie suul, masina ümber kolmerattaliseks. Mõlemad meie karakatitsad võisid mõnel kiiremal nädalavahetusel sõita kuni 100 km päevas, mis on nende masinate jaoks korralik koormus (koos kelkude, kalameeste, varustuse ja püütud kaladega), niiet mõlemal masinal viskas välja plokikaane(tihendi) vimka. Murdunud poolteljed, jäätunud kütus paagis, murdunud kelgu osad – need on vaid mõned märksõnad pikas tehnikamurede rivis!

Olles vaadanud mitmeid aastaid telerist 4×4 meeste reisisaateid, ei imesta ma tänavuse kevade saabudes enam, miks neis reisisaadetes on vähe reisi- ja vaatamisväärsuste kaadreid ja rohkelt autoremonti 🙂 Sest mis liigub, see kulub.

Karakati rehvidega sai härra tegeleda 8-9 korda, kui mitte rohkem. Sest lugemine läks tõepoolest täitsa sassi juba. Kõige pingelisem oli sel hooajal vabariigi aastapäeva nädal, mil nädala jooksul oli rehvierroreid lausa 3 korral.

Nii siis oligi, et tihtilugu peale tihedat pingelist tööpäeva, kui kalamehed oli kaldale ära toodud, jätkus härra päev pimedas veel karakatiremonti tehes. Tihtilugu perenaine abis midagi hoidmas, toomas, viimas, mutreid keeramas vmt.

Võib julgelt öelda, et sama palju tunde, kui peremees veetis roolis, veetis ta ka karakati all ja peal. On puhas rõõm, et Mesi tare peremees meil kuldsete käte ja lahtise peaga on!

Ja et hooaeg ikka i-le täpi saaks, murdus nädal enne hooaja lõppu alt ära ühe kelgu jalas. Pidime kelgu varakult suvepuhkusele saatma, sest jalase remondiks sel kiirel ajal aega ei olnud. Õnneks teine kelk oli korras. Eelviimasel päeval kalamehi järvelt koju tuues ei olnud lumeolude tõttu märgata lahvandust jääl ja peremees sõitis halvast kohast läbi. Sõit raputas kelku ja mehi selle peal nii, et mehed hüplemise pealt murdsid ära teisel, veel töökorras olnud kelgul istumisepingil olnud lauad. Jälle poolpimedas õhtune kiirremont:

Ja siis sai hooaeg õnnelikult lõpetatud!

Kui igal kevadel ütleb peremees hommikul kodust välja astudes, et täna on viimane päev karakatisõitu, et homsest enam ei lähe, siis igal kevadel on sama päeva õhtul peremees karakatitsaga kalda ääres (mis esimesena pehmeks läheb) läbi jää järve sisse vajunud.

Sel aastal me hoidusime kasutamast “viimane päev” väljendit, sest motosportlased teadsid rääkida, see pidi õnnetust tooma. Sel aastal sai härra masina üle pragude ilusti õnnelikult koju toodud! Aga kaldalt seda vaadata, kuidas suure hooga üle pragude üritas lennata, oli ikkagi hirmus! No see perenaise süda ikka muretseb ja valutab peremehe pärast!

Nüüd teeme ära hooldused ja remondid, ehitame varumasina, sest elu õpetab, ning siis asume kevadtoimetuste juurde! Loodetavasti tahab nüüd jää ka kiirelt Peipsi pealt ära minna, et saaksime paadihooaja avada ja võrgud sisse heita. Fännid juba ootavad voblat!

Talvepäev Peipsi ääres

Just praegu on viimane aeg teha plaanid sünnipäeva või ettevõtte talvepäeva veetmiseks väikese seltskonnaga Peipsi ääres. Mesi tare majutuse, saunade, toitlustuse ja järvesafariga on just see elamus, mida sel talvel oodatud on!

Välismaale ei saa, aga Peipsile praegu saab!

Info ja broneerimine info@mesitare.ee

Fotod: Sibulatee ihupiltnik Ahto Sooaru

Sibulatee saunafEST 2021 jääb ära!

Kahjuks peame teatama, et Sibulatee saunafEST 2021 jääb ära Peipsiääre vallavalitsuse seatud keelu tõttu, mille raames ei tohi veebruaris avalikke üritusi piirkonnas läbi viia.

Kuna saunasõpradele saunanaudingu pakkumiseks soovime valida aega, mil saame jääaugu juurde saunasid üles panna, siis ei saa üritust ka soojemale viirusevabale ajale lükata.

Oleme kurvad ja loodame kohtuda järgmisel aastal!

Olge terved!

Peipsi talihooaeg on alanud!

Meil on hea meel teada anda, et piirivalve loal tohib alates homsest, 19.jaanuarist 2021, Peipsi järvejääle sõita ka maastikusõidukitega, mille alla loetakse samuti maailmas ainulaadseid ja ainult Sibulatee piirkonnas kasutatavaid karakatitsaid!

Nüüd on õige aeg teha kiireid broneeringuid meeskonna või pere väljasõitudeks Peipsi äärde, et veeta koos tore päev Peipsi järvel. Valikus 1h pikkune safarisõit järvel ja 3h pikkune safari koos jääpüügi, uhhaa keetmisega otse järvejääl ning samovaritee joomisega.

Info ja broneerimine: info@mesitare.ee

2020 aasta kokkuvõte

Täiesti uskumatu, milliseks võib üks aasta muutuda ja kui palju muuta maailma ja ühiskonda. Mikroettevõtjana oli see üks paras pähkel, mida pureda!

Aasta algus oli veel paljulubav, kus muudkui ootasime, et läänetuuled pöörduksid ning idast meile külma ja pakast tuleks. Aga ei, tuultel olid omad plaanid ning jäätunud Peipsi järve me 2020 aastal ei näinudki! Olen alati perenaisena külastajategruppe vastu võttes saanud nentida, et meil siin Peipsi ääres on turismis kaks kõrghooaega – talv ja suvi! Et oleme õnnega koos. Tänavune talv lõi ninanipsu.

“Pole midagi! Teeme siis kevadel ja suvel usinamalt tööd,” mõtlesime.

Kevade ja õppereiside asemel saabus koroonaviirus. Ja kõik pandi lukku, esimesena turismisektor. Oli keeruline, ent mitte lootusetu aeg. Meelt me ei heitnud ning imeliste aprilliilmadega veetsime aega värskes õhus. Meil on see luksus! Meie Peipsi järve äärsed paadimajad hakkasid vaikselt ilmet võtma, sest sai neid korduvalt ja korduvalt krunditud, värvitud, vuugitud ja viimistletud. Sotsiaalmeedia abil viisime läbi nimekonkursi ning juunikuus oli rõõm avada külalistele paadimajad nimedega Mesipesa ja Mesisviit!

Mesisviit imelise Peipsi vaatega!

Suvi oli meil õnneks töine! Kui maailm on lukus, siis eestlased avastasid hoolega kodumaad ja see oli väga toredate kohtumiste aeg!

Suve lõpuks täitus üks unistus! Juba pikki aastaid on perenaine soovinud teemaja, kus külalistega samovari ääres juttu puhuda. MTÜ Peipsi Tulevik tegemiste käigus selle lõpuks ka 29.augustil avasime, et astuda kogukonnale sammukesi lähemale ja pakkuda kohta õpitubade läbi viimiseks.

Peremehe üks unistusi täitus suvel samamoodi. Juba eelmisel sügisel Eestisse toimetatud vana kalurilaev sai Tartus paadimeistri käe all uue elu ja hingamise ning jõudis lõpuks Peipsi äärde. Nimeks sai talle MESIROOS.

Vaikselt sai Mesiroosile toolid sisse meisterdatud ja tentide jaoks toestused pandud. Nokitsemine veel jätkub, aga vähemalt on üks tore laevuke päris meie oma.

Sügise möödudes läks kõik siin Peipsi ääres jälle vaiksemaks ja vaiksemaks. Viirusepärdik uitab ringi ja hoiab inimesi kodudes. Pea kõik jõuluüritused on tühistatud nii meil kui teistel meie saatusekaaslastel. Egas midagi, pead ei saa norgu lasta, seega meie mõtted keerlevad ikka selle ümber, mida ja kuidas edasi. Nagu peremees armastab öelda: magajale jagub und ja tegijale tööd. Nii oleme muudkui toimetanud:

  • Samovarimaja sai väga vajalikud vihmaveerennid ning vundamendiplekid. Loodetud fassaadi värvimistööd jäid liiga hilja peale, seega novembris neid enam mõtet polnud teha ja lükkusid kevadesse.
  • Kaua mõeldud ja oodatud Mesi tare terrassikatus sai valmis, küll on veel siit-sealt värvimist, aga ega talviste ilmadega seda teha ikka saa.

Natuke saime kaamerasse ka naeratada:

  • Jaanipäeva järel käis külas “Žiguliga Isamaal” võttemeeskond ning ootame juba isegi, et tulemust telerist vaadata. Uuel aastal on põhjust teleri ette end sättida.
  • “Maahommik” uuris ja vaatles, kuidas meie pere ning külarahvas jõuludeks valmistuvad. Seda saab näha juba 26.detsembril.
  • “Ringvaade” uuris kevadel meie samovare ja tegi Samovarimaja valmimisest armsa loo.
  • Terevisioon kutsus perenaise eetrisse 2020.aasta koroonakevadest rääkima.
  • Postimees ja MaaElu külastasid meid mitmeid kordi, sest kui ikka põnevaid asju teeme siin, siis tuleb nendest ka aru anda.
  • Maakodu ajakiri tegi loos puhvetkappidest ja perenaise mummulised nõud said looks räägitud.

Kuku raadio ja RingFM tundsid huvi, kuidas meil keerulisel ajal läheb.

Mõned vahvad projektid said töösse veel või ootavad toimetama hakkamist. Neid vilju saab loodetavasti 2021.a näha.

Mis aga ära jäid? Pea KÕIK üritused:

  • Kolkja Kelk koos talveprääznikuga.
  • Kalaküla
  • Varnja Kalalaat ja üle-eestiline avatud kalasadamate päev
  • Tagadi laat nii kevadel kui sügisel
  • Peipsi Toidu pidu

ÜRITUSTEST toimus:

Aasta algul toimus väga vägev Sibulatee saunafEST! Suured tänud veelkod saunadele, nende peremeestele, auhinnafondi sponsoritele ning külla tulnud saunasõpradele!

Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev olid ainsad meie tänavused toiduga seotud suurüritused. Külalisi oli murdu ja õnneks ühtegi viirusejuhtumit nendega ei kaasnenud.

Rõõmu jagus ka aasta lõppu:

  • Tartumaa Hea Tegu konkursil “Projektivaba tegu 2020” kategoorias valiti Samovarimaja võitjaks!
  • Peipsimaa Turism /visitpeipsi.com tunnustasid nii Samovarimaja kui ka Mesi tare kodumaja panuse eest Peipsimaa turismipiirkonna arendamisel ja tutvustamisel 2020.aastal.

Armsad Mesi tare sõbrad, toetajad, fännid ja külalised! Aitäh, et te olemas olete! Olge terved!

Mesi tare pererahvas soovib Teile kaunist jõuluaega!

Mesi tare pere jõulunurk

Sibulatee ikka võrgutab!

Jõulud on ukse taga ja meie askeldame, et jõulutunnet luua. Kuigi külastajaid koroonaviiruse tõttu on vähem, kui tavaliselt, siis teeb jõuluehteis maja endale ikka rõõmu!

Aga et on teistmoodi aasta, tahaks perenaina ka teistmoodi ehtimist teha. Meie ja meie piirkonna märksõnad on ikka olnud kala, sibul ja samovarid, ent selliseid kuuseehteid toidupoes ja Magaziinis ei müüda. Seega tuleb ise käised üles käärida ja ükskord pikema autosõidu ajal rändasid mõtted peas ringi, kuni sähvatas: võiks ju savist teha?

Aga kust leida tore savikoda või mõni õpituba? Enne, kui jõudsin mõelda Tartu peale, tuli väike muie näole: Sibulateel on kõik olemas! Alatskivi lossi keraamikakoda on piki aastaid olnud samuti koos meiega Sibulatee võrgustiku liige ja sinna koos perega läksimegi. Pea 2 tundi toredat ajaveetmist ning kuuseehted said voolitud.

Jõuluks vast on ahjus nad valmis küpsetatud ja saabki kuuse külge riputada!

Kaunist jõuluaega, armsad sõbrad, külalised ja fännid! Olge terved!

Samovarikunst

Varnja Samovarimaja ei koosne üksnes erinevatest samovaridest vaid pakub rohkelt uudistamist ka üleüldises samovaritemaatikas. Perenaisele meeldivad nii köögirätikud, millel samovarikujutis peal, kui postkaardid, margid, ümbrikud ja muud kujukesed. Ning loomulikult katavad seinasid ka samovarimotiividega maalid.

Eesti ei ole väga samovarimaa ja seetõttu on temaatiliste esemete leidmine, kogumine ja esitlemine päris keeruline ülesanne. Leiab üksikuid maaliteoseid samovaride motiividega. Eriti praegusel koroonaajastul, mil välismaale ei saa ega kipu ning rahvusvahelised pakisaatmised on pika vinnaga. on raske ka piiri tagnt midagi põnevat otsida ja leida.

Törts tögades on tore nentida, et kõik Varnjas toimetavad Sibulatee liikmed (Voronja galerii, Lendav Laev, Mesi tare + Samovarimaja) pakuvad külalistele õdusat olemist, teekosti ning midagi ka hingele. Kui Voronja on üdini kunsti täis kohake ja Lendava Laeva perenaine kunstnik, kes koduresto viimseni täitnud sooja, värviküllase ja põneva silmailuga, siis Samovarimaja on olnud nagu Vene muinasjuttudes see kolmas vend 🙂

Ja mis siis teha, kui kunst ise su juurde ei tule? Siis tuleb käised üles käärida. Niiet tutvustamegi meie perenaise debüütetteastet kunsti vallas:

Lõuendiks kuuri alt leitud puitmaterjal, mida on varasemad elanikud tõenäoliselt kasutanud mõrratähistena. Puidutätoveerimismasinaga, maakeeli puitu kärsatades, on peale joonistatud erinevad samovaride kujud.

Nii saigi perenaine käe valgeks siin Varnja kunstikülas!

Uudiseid Samovarimaja rindelt

Kuigi koroonaviirus vallatleb väljas ning turismisektoris on vaikne november käsil, on aeg hea selleks, et tegeleda põnevate nokitsemistega. Varnja Samovarimaja täieneb vaikselt uute põnevate asjadega, et olukorra paranedes näidata külastajatele täienenud samovaride kollektsiooni ning mitte ainult.

Samovarimaja perenaise lapsepõlvesõber on võtnud ette uue põneva väljakutse. Ehtekunstnik Liina Lelov (@liinalelov) on samovaridest inspireeritud.

Kas oskad ära arvata, mis piilupildil teoksil?